https://et.wikipedia.org/wiki/...
1938. aasta Müncheni konverentsi otsuste tulemusena likvideeriti Tšehhoslovakkia. Oma osa said Saksamaa, Poola ja Ungari. Sealsetele ukrainlastele öeldi omariiklus siiski ära.
Saksamaa poolt rajatud Slovakkia riigi armee koosseisu kuulusid aga ukraina väeosad. Slovakkia koos Saksamaaga alustas sõda inglaste mahitatud Poola vastu 1939. aasta 1. septembril, sest alates 1939. aasta märtsist toimusid Poolas sakslaste vastased repressioonid. Samuti arvasid poolakad, et enamus Tšehhoslovakkiast peaks neile kuuluma.
1938. aasta alguses teatas Saksamaa, et nad okupeerivad Austria ja soovitasid Poolal sama teha Leeduga.
1939. aasta septembris tahtis ka Leedu rünnata Poolat, kuid NLiit keelas selle ära ja andis Wilno piirkonna ise oktoobris Leedule pidulikult üle.

https://parnu.postimees.ee/290...
http://freemasonrywatch.org/ya...
Las kõigepealt Putin ja Trump selgitavad, mida lepiti kokku Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidel!
Juba Atlandi Harta käsitles garantiisid andes Baltikumi NLiidu osana.
Nürnbergi tribunal pidas Baltikumi NLiidu osaks, mida okupeeris Saksamaa ja mis oli agressioon.


https://parnu.postimees.ee/213...

https://zen.yandex.ru/media/ka...
Miks erinevalt Soomest ei hakanud Balti riigid Nõukogude Liidule vastu?

1940. aasta 26. juuli ajaleht The Times kiidab Balti riikide ühinemise NLiiduga heaks, sest see on parem kui kuuluda uue natsionaalsotsialistiku Euroopa koosseisu.

http://epl.delfi.ee/news/kultu...
Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid.

Wellesi deklaratsioon oli Ameerika Ühendriikide riigisekretäri asetäitja Sumner Wellesi poolt 23. juulil 1940 avaldatud dokument, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, sest see oli toimunud jõuga ning Balti riikides elavate rahvaste tahte vastaselt.Tegemist oli Stimsoni doktriini rakendamisega Balti küsimuses. Deklaratsioon väljendas Franklin D. Roosevelti ja tema administratsiooni suhtumist territoriaalsesse ekspansiooni.

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite USA ja NSV Liidu vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994).
See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Okupatsiooni eeltingimuseks on sõjategevus riikide vahel ja ka pagulasvalitsuse saab moodustada vaid sõja olukorras. Sõjategevust Eesti ja NLiidu vahel aga ei olnud.
Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.

1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Sama varianti kaaluti ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel, jäi aga logistiliste probleemide tõttu teostamata.

15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

1940. aasta.
19. juuli – Hitler, Balti riigid ei kuulu Saksamaa mõjusfääri.
21. juuli - USA Riigidepartemangu avaldus, milles tauniti ühe riigi „ ükskõik kui võimsa“, teise riigi, „ükskõik kui nõrga“ siseasjadesse sekkumist.
NLiidu esindaja Washingtonis protestis 27. juulil selle avalduse vastu. S. Welles vastas omakorda, et see on „probleem“, mille suhtes „peame kokku leppima“.
24. juuli – Saksamaa välisministeerium keeldus võtma vastu Balti riikide suursaadikute proteste nende NLiitu inkorporeerimise vastu.

Kasulik on NSV Liidu USA suhete puhul tutvuda suursaadik Joseph Daviese isikuga.
http://en.wikipedia.org/wiki/J...
Too härra valmistas ette lepingu, mis tuntud kui Roosevelt - Stalini leping.
Selle sisu on varjus, sest Kongressi otsused keelasid välisriikide relvastamist.
Davies sai Lenini ordeni, olles vahemees USA sõjaarhitektide kitsa ringi ja Kremli vahel.
Väga ebameeldiv tegelane.
Sealtkaudu jõuab seltskonnani USAs, kes oli huvitatud Euroopa sovietiseerimisest.
London Citys olid jõud, kes mahitasid Churchilli ja nn sõjaparteid.
Enamust neist jõududest ühendas ka ühine etniline päritolu.
Selle seltskonna olemasolu ja tegevuse tõttu ei olnud Eestil aastatel 1939 - 40 peale Saksamaa mitte kusagilt abi oodata. Tuli loota kas iseendale või õnnele.

1938. aasta 17. jaanuaril esitas USA suursaadik NL-is Joseph.E. Davies aruande eeltöö lõpetamise kohta salajase leppe sõlmimiseks NL-iga. Riigidepartemangu dokument nr 800.51w89USSR/247.
Nüüd algasid lõputud tarned juba II maailmasõja lõpuni.

http://www.pealinn.ee/koik-uud...
Lääneriigid ei soovinud Baltikumi iseseisvumist.
„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).
USA esindajad teatasid eestlastele 90-ndate alguses, et pole vaja ajaloolistest nüanssidest kinni pidada.

Salaja oli USA Monroe doktriini pidevalt rikkunud aga 1939. aasta 14. aprillil tehti seda ka avalikult, kui president Roosevelt pöördus peale Albaania okupeerimist Itaalia poolt Mussolini ja Hitleri poole sõlmida pakt 10-ks aastaks.
Kas olete valmis kinnitama, et teie sõjaväge ei kasutata järgmiste riikide vastu, kokku oli 31 riiki, ka Poola, Soome, Jugoslaavia, Balti riigid ja Nõukogude Liit.
Hitler vastas sellele iroonilise kõnega Reichstagis 28. aprillil, kritiseerides ka Inglise garantiisid Saksamaa kallaletungi vastu nii Poolale kui ka Balti riikidele, mis tõidki hiljem kaasa baaside lepingud jne.


Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule ja selle salaprotokollile, mis kohustas Eestit koordineerima NLiidu ja Poola vastaste kaitserajatiste ehitamise Saksamaaga.

1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)

1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.

http://vana.kesknadal.ee/est/u...
Winston Churchill: MRP sõlmimises olid süüdi Balti riigid ise.

http://kultuur.elu.ee/ke528_re...
1942. aasta 7. märtsi Churchilli kiri Rooseveltile ettepanekuga jätta Balti riigid NLiidu koosseisu, millega Roosevelt kohe nõustus. Selgitatakse, et Atlandi Harta Balti riikide suhtes ei kehti, sest sõja alguses 1941. aasta 22. juunil ei olnud need riigid iseseisvad.
Winston Churchill: The Second World, volume IV 1951 p. 293.

http://arvamus.postimees.ee/32... Kaarel Piirimäe: kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnum. Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks.

https://objektiiv.ee/konstanti...
Svinhufvudi artikkel, mille siin lugejateni toon, on kirjutatud 16. novembril 1943 ajendatuna viis päeva varem Moskvas lõppenud välisministrite konverentsist. See toimus 1943. aasta novembris Moskvas ning seal valmistati ette Teherani konverentsi (28.11.–1.12.1943). Moskvas kohtusid brittide Anthony Eden, Cordell Hull Ühendriikidest, Hiina välisminister Foo Ping-Sheung ja Vjatšeslav Molotov NSVL-i esindajana. Kiideti heaks ühisavaldus, milles lubati jätkata võitlust kuni vaenlase, Hitleri Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonini. Molotov allkirjastas selle, kui Ühendriigid olid lubanud mitte sekkuda Euroopa tulevaste piiride küsimusse. Lepiti kokku ka selles, et Hitleri liitlaste suhtes saab otsustusõiguse riik, kelle kanda oli olnud suurem koormus võitluses konkreetse satelliitriigi vastu. NSVL sai vabad käed Soome suhtes. Kolme Balti riiki aga isegi ei mainitud selles avalduses.