Tõepoolest, tuleb välja, et toominga n-ö kirsist sugulasi on terve ilm täis. Enne kui kirjutama hakkasin võrdlesin ladinakeelseid nimesid ja mõlema okeaani poolseid interneti lehekülgi. Euroopa koduleheküljed pajatasid puust kui vaid euraasia liigist ja tema ladinakeelne nimi Põhja-Ameerika “hitte” ei andnud.

Kindlasti on oletuse taga ka see, et eesti (ja soome) keeltes on kirsil ja toomingal vahe sees (toomingas kui kirsi alamliik?); inglise keeles aga cherries ja kõik.

Omajagu kahtlust tekitas ka fakt, et iialgi ei tabanud oma vägagi looduslähedasi ja aiandussõbralikke vanavanemaid Ontarios teatamas: "Näe, toomingad on õites!" Kuid see ei ole loomulikult botaaniline lõpp-tõde.

Uurisin paar õhtut tagasi teie poolt välja pakutud puid internetis ja ühe puhul (mul pole meeles milline neist, märkmed on kodus, köögilaual) on tegemist väga palju kõrgema puuga -- 60 kuni 90 jalga, kusjuures eesti harilik toomingas, mis on ametlikult põõsas, kasvab maksimaalselt 15 meetrini ehk siis ca 45 jalani.

Soomlased paistavad aga tõepoolest nimetama Põhja-Ameerika idarannikul kasvavat Chokecherryt Virginian TUOMIks ja Wild cherry/Black cherry (Prunus serotina) SYYSTUOMI. Samas on Prunus avium neil hoopistükkis kirjas kui Linnun KIRSIKKA!

Vaadake <a href=http://www.funet.fi/pub/sci/bio/life/plants/magnoliophyta/magnoliophytina/magnoliopsida/rosaceae/prunus/index.html#avium>siit </a>, kus on kasvukaardid kogu maailma koht.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et eesti harilik toomingas, Padus avium ehk Prunus padus Põhja-Ameerikas metsikult ei kasva, küll aga tema pereliikmeid ehk sugulasi ja miks mitte neid ka toomingaiks nimetada – pea asi on äratundmine! :) Tamm on ikka ja igalpool tamm, kes tema lehehõlmasid ikka nii väga võrdlema hakkab.