Olen Otiga olnud koos juba Vene okupatsiooni ajast saati 1970ndatel aastatel, kui meil oli Tallinnas Lennuki tänaval "saunaklubi" ja Ott oli väga usin saunas leilivõtja ning vihtleja ; eriti meeldis talle noorena vihelda kadakavihaga. Ja meie "klubis" oli näitlejaid, teadlasi, insenere, kunstnikke, sportlasi - kes alati arutasid päevaprobleeme ning olid kindlalt venevastased. Olime väga sõbralik "pere" oma saunamiljöös!
Usun, et Ott sai ka meie "klubist " eestluse kestvuseks kindlustunnet ning ideesid, mille kohta hiljem värsid sepistas!

On ütlemata kurb, kui selline anne lahkub meie hulgast nii varakult!
Pidin Talle Hiiumaa Kassarisse tänavu külla minema ... aga nüüd on vaid ... tuhk leel!

Mälestades Mati Pungas

Ott Arder oli üks toredamaid ja heasüdamlikumaid inimesi, keda olen tundnud. Kahju, et see nii pidi minema!

Kõnelesin kohe, kui sellest teada sain, ka tema emaga, arutasime mõlemad selle üle, et nüüd on ta Jumala kätes - ja on hea teada, et Jumal teeb oma otsuseid ka meie, inimeste saatuse kohta, oma armastusest lähtudes.

Muide, mulle meenus luuletus, mille mu toona nelja-aastane tütar Maarja Oti kohta tegi, kui oli teda esimest korda kohanud ja temaga juttu puhunud (Ott oli eriti hea lastega suhtleja):

Ma kirjutan ja kirjutan
ja kirjutan öö läbi.
Ma kirjutan ja kirjutan
ja lõpuks ära väsin.