Kus maailmas küll kohtunikud elavad? Esiteks ei ole majori auastega sôjaväelane mingi väike tegelane, järelikult pidi ta oma organisatsiooni jaoks ka midagi ära tegema ehk selle auastme välja teenima. Ohvitserid, kes kontrollisid välismaale sôitjate tausta, rikkusid:
1. postisaladust
2. telefonisaladust
3. nuhkisid inimeste eraelu järgi.
Rahvusarhiivi järelolevate väljasôidutoimikute järgi on vôimalik kindlaks teha, kuidas see toimus, kohtunikul oleks ainult vaja olnud selline Delo nr..... endale hankkida ning pilk peale heita. Millal hakatakse Eestis aru saama, et KGB oli kriminaalne organisatsioon, kus represseeriti inimesi ja tallati kôikide inimôiguste peal. Selline täielikult kriminaalsete tegude vähendamine on uskumatu. Eetilistel pôhjustel keeldub nimetamast oma agentuuri! See on ju naljanumber, kas inimestel, kes töötasid vabatahtlikult koostöös julgeolekuga oli üldse eetikat ja moraali? Ja teada on ka välismaal ilmunud kirjandusest, mis tegelikult juhtus nendega, kes omad reetsid - väike ônnetus ja supsti oligi tekkinud probleem lahendatud. Meie perekonna toimikutes on ära märgitud kôik meie kirjasôbrad - ka neid jälgiti. Ära märgitud on kôik telefonikôned ja isegi veel aastal 1990!!! on selline intiimne märge mu ôe kohta, ta on läinud lahku ja otsib endale uut meest! Alguses ajab naerma ja paneb küsima - kas julgeolek aitas uut meest otsida ning püüdis oma Romeo mu ôe voodisse sokutada??? Kuid naerda pole siin midagi, sest teada on ka see, kes infot julgeolekule lahkelt edastas. See naine poetas ennast meie perekonda, tegi head nägu ning nii jagasime me aastaid oma elu nende ohvitseridega, kes nüüd asjadest midagi teada enam ei taha. Oleks aeg, et ajakirjandus hakkaks massiivselt valgustama, mis tegelikult toimus ja miks toimus. Mis ülesanne oli KGB-l ja kuidas see organisatsioon konkreetselt toimis. Kuna paljudel ei ole Eestis vôimalik finantsiliselt hankkida tänaseks avaldatud mitmeid huvitavaid raamatuid, siis vähemalt ajakirjanduse kaudu jôuaks teave ka nendeni. On häbi, et Eestis kohtunikud selliste argumentidega otsuseid langetavad, see näitab kas nende otsest rumalust vôi siis korruptsiooni.

Igal päeval igas maailmanurgas võetakse kohtus otsusi mis on oma loogika siseselt analoogsed käesoleva otsusega. Tõdegem et ka nö. demokraatlikus maailmas on asjaolud üsna segaseks läinud, ja ei maksa sõrme näidata noore demokraatia poole pürgiva riigile kui enda siseriiklikud asjaolud ei ole kaugeltki täielikult korras. Ega see muidugi sugugi ei õigusta sellise otsuse vastuvõtmist üks teps, kuid kui me vaatame tagasi ajaloos esimese Vabariigi ajastule, siis lugedes President Pätsu kohta viimastel aastatel kogutud andmed Moskvast nii Ilmjärve kui ka Turttola sulest, on üsna raske ühelegi isikule tõestada meie suhted Nõukogude Liiduga ka 20. ja 30. aastatel, kui tegelikult olime oma otsaga juba väga sügavalt ka nii varakult Venemaa küüsis. Neid niite praegult puudutavasse artiklisse on nii või teisiti võimatu tagantjärele "puhtaks" saada, olgu tegemist lähima või kaugema Eesti minevikuga.

Ma ei saa Teie kommentaarist päris aru. See, et mujal maailmas juhtub toimub ka, et ôigusta ju tehtud vigu! Just noorel demokraatial on vôimalus enda harimisega teiste tehtud vigu vältida. Kui palju näiteks Saksamaa kulutab oma riigi maksumaksjate raha just juristide koolitamisele ja Saksamaal räägitakse päeviti totalitaarse süsteemi kuritegudest - tänaseni. Seega ei peaks see tänapäeva eesti kohtunikele mingi uudis olema. Totalitaarset süsteemi ega selle käsilasi ning nende tegusid ei saa millegagi ôigustada.