Loen: 7. Säilitame oma ajaloo, ja mõtlen, et miks alles seitsmenda punktina?
Ja samas meie siin, Eestis, tegeleme ju sellega, et püüame "välismaailmale" säilitada hea mulje meist, olles selle nimel - ilmselt järjekordselt - valis oma ajaloost maha vaikima selle, mille kohta "arenenud riigid" võiksid "midagi arvata".

Aga ajaloo säilitame igal juhul, kasvõi suulistses pärimustes!

Kuidas saame meie vanureid kõige paremini aidata?

Torontos on praegu vanuritele ehitatud ühiselamute puudus. Valitsus ei toeta/soodusta nende ehitamist ja selletõttu keegi ei ehita neid. Ooteaeg on tihtipeale 5 kuni 12 aastat, olenedes kas otsid valitsuselt lisa toetust üürimaksule. Ontario's on see kriisiolukord, millest küllalt ei räägita.

Kui praegustel vanuritel on piiratud valik oma tuleviku suhtes, ma ei oska ette kujutada kuidas baby-boomerid toime tulevad oma vanaduse päevil. Ega see aeg nii kaugel ei ole.

Kas ehitada ja mida? Kindlasti oleks vaja ühiselamuid, kus noored elavad vanuritega samas ehituses, nagu ühiskond, mitte et vanurid elavad kui 'vanadekogus'. Keegi ei taha oma viimaseid päevi elada üksilduses, kui äraunustatud karpi pistetud ese.

Lia Hessi artikkel eestluse tulevikust Kanadas on hästi läbimõeldud ja parim kirjutis sellel teemal, mis siin kunagi ilmunud.

Olen iseõppinud ajaloolane, kuid see ei tähenda, et ei mõistaks ajaloo väärtust. Ilma ajaloota pole inimest, rahvust ega ka maad. Aktuaalne on see küsimus ka sellepärast, et on märgata kodumaal dendentse ajalugu võltsida ja isegi olematuks teha. Näiteks ei ole 90 aastate sündmustest, mis puudutavad Kaitseliidu ja sõjaväe arengut suurt midagi järel, nende organisatsiooni jaoks algab ajalugu 94-95. aastast.

Lugupidamisega, J. Algus
Tartus, 6.10.04