...nõustun autoriga. Sündmus oli akadeemiline ja vigade õiendus oli pisi-vaeva küsimus.

AGA paraku need pisivead süvenevad kui nendele tähelepanu ei pöörata. Teatud kirjapildiga harjutakse ära ja varsti ei meenugi, et eesti keeles on teatud erinevusi ja omapärasusi võrreldes maailma suurkeeltega.

Olen siin Eestis vahel märganud kuude nimesid kirjutatud suure algustähega -- ons arvuti anglitsismi "refleks" või on algtekst välismaalt ja toimetamata kuid igal juhul nii eesti keeles ei kirjutata.

Huvitav oleks teada kui palju välismaal elavaid eestlasti mäletavad / teavad, et nädalapäevade, kuude ja pühade nimed ei ole meie keeles suure algustähega? Pealkirjadest rääkimata...

Keegi kunagi kirjutas siinsamas võrgus, et väliseestlased kirjutavad "Eesti keel" suure algustähega austusest selle keele vastu ??!!

Austus on kirjakeelereeglite teadmine. Mina tean, et teen siiamaani vigu -- ei tunne näiteks eesti komareegleid vaid pistan neid teksti tunde järgi (toimetajate meelehärmiks ;) Ka kokku ja lahku kirjutamine on mitte Eestis koolis käinutele proovikiviks.

Egas muud kui hoida silmad lahti ja pürgida paremuse poole! Hea algus tundub olevat (suht) lihtsad esitähereeglid.

Erinevalt saksa ja inglise keeltest pühitseb eestlane jõule väikese jottiga, ometi sama suurejooneliselt.

Minu kriitika polnud suunatud noorele esinejale, keda ma sügavalt austan, vaid aktuse korraldajaile. Tõin vastava tiitli esile vaid näitena ja näib, et tegin õnnetu valiku. Sama viga kordus raudselt kogu kavas. Olen sellistele asjadele varemgi tähelepanu juhtinud ja arvan, et oleksin vilets ajakirjanik, kui ma seda ei teeks. Keelevääratusi võib juhtuda igaühel ja nende vältimiseks tuleks teha kõik, mis võimalik. Võin kinnitada, et iga minu kirjutatud artikkel käib läbi toimetuse keelelisest kontrollist. Miks peaksin ma teiste vigade puhul silmad kinni pigistama, eriti antud juhul, kus oldi koos, et austada meie ülimat ja üllamat õppeasutust.