Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
miks eesti viin suure algustähega?
kas SUUR või väike , aru sain ikka. mõni Tähtis Tegelane tahab näidata kui Tark. kas Peo Kavad jälle mängus.
Targutamisest on asi kaugel. Vastupidi, tunnistan suurima hea meelega (heameelega?), et teen oma jao keelevigu. Tahaks siiski õieti (õigesti?) rääkida ja kirjutada, nii imelik kui see ka tunduda ei võiks. Nali naljaks, kindlasti ei ole ma ainuke. Kuna artikkel pärineb Eestist, siis usaldasin keelekasutust (lehetoimetaja silmadest rääkimata) ning tekkis siiras huvi teada miks on kirjutatud risti vastupidiselt minu vanaema kunagisele õpetusele. Meelde jäi nimelt, et kirjeldussõnana on riiginimi väikse tähega (norra lõhe, kanada puit, eesti jäärapäisus).
Välismaa kontekstis on ainuüksi eesti keeles avaldatud mõttest arusaamine tõepoolest väga suur saavutus ja sellest võib ka paljudele piisata. Aga huvitav võrrelda, et inglise keelega (ingliskeelega?) me sellist suhtumist endale lubada ei saa, (see väärib enam hoolt), kuna on töö ja elu-olu keel. Sama kehtib riigikeele suhtes Eestis elades / sinna kolides. See on praktiline lähenemine. Küsimus “milline keel väärib enam hoolt” kisub tegelikult mingil määral juba emotsionaalseks või vähemalt isiklikuks.
Jama selles, et kuna enamjagu kaasmaalasi on helgepäised, uhked ja püüdlikud, siis julgen väita, et nad hea meelega eesti keelt vigaselt kirjutada ei taha. Kui ei ole oma võimetes kindlad, siis lihtsalt ei kirjuta. Varsti enam ei räägi ka. Suurest ebamugavustundest, et võivad eksida > nõiaring.
Märkusete tegemine selles vallas on kahtlemata ülimalt delikaatne asi, kus on kaalul mõlema poole suhtumine ja mille tagajärjel on inimesed eestluse lausa hüljanud. Mul on aga endiselt küsimus ja julgustan teisi ka küsima, asju arutama.
p.s. > Tundub ka, et enamik eesti keele vigu on inglisekeele jäljendused, seda ka Eestis. Niisiis, kui vaadata ingliskeele mõju kõikidele maalima keeltele kui globaliseerumise ja samastumise (amerikaniseerumise) märki, kas ainuüksi see ei tekita tahtmist olla teadlik meie keele omapärasustest ja neid mitte kaotada? See on pingutust nõudev, aga lõppkokkuvõttes magus pähkel.
Välismaa kontekstis on ainuüksi eesti keeles avaldatud mõttest arusaamine tõepoolest väga suur saavutus ja sellest võib ka paljudele piisata. Aga huvitav võrrelda, et inglise keelega (ingliskeelega?) me sellist suhtumist endale lubada ei saa, (see väärib enam hoolt), kuna on töö ja elu-olu keel. Sama kehtib riigikeele suhtes Eestis elades / sinna kolides. See on praktiline lähenemine. Küsimus “milline keel väärib enam hoolt” kisub tegelikult mingil määral juba emotsionaalseks või vähemalt isiklikuks.
Jama selles, et kuna enamjagu kaasmaalasi on helgepäised, uhked ja püüdlikud, siis julgen väita, et nad hea meelega eesti keelt vigaselt kirjutada ei taha. Kui ei ole oma võimetes kindlad, siis lihtsalt ei kirjuta. Varsti enam ei räägi ka. Suurest ebamugavustundest, et võivad eksida > nõiaring.
Märkusete tegemine selles vallas on kahtlemata ülimalt delikaatne asi, kus on kaalul mõlema poole suhtumine ja mille tagajärjel on inimesed eestluse lausa hüljanud. Mul on aga endiselt küsimus ja julgustan teisi ka küsima, asju arutama.
p.s. > Tundub ka, et enamik eesti keele vigu on inglisekeele jäljendused, seda ka Eestis. Niisiis, kui vaadata ingliskeele mõju kõikidele maalima keeltele kui globaliseerumise ja samastumise (amerikaniseerumise) märki, kas ainuüksi see ei tekita tahtmist olla teadlik meie keele omapärasustest ja neid mitte kaotada? See on pingutust nõudev, aga lõppkokkuvõttes magus pähkel.
...ilusti öeldud!
Riina - oled kuldsuu! (kuldsuuline?) (kuld suu?)
... Kirjutad hästi!
... Kirjutad hästi!
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.