Rüütel tuli üsna keerulisest dilemmast targalt välja: kui Eesti ei ole II maailmasõja tagajärgedega nõus, siis esindagu mõni väiksem vend, mitte riigipea. See näitab veelkord, et kuigi vaid esindusfunktsioonides, ei saa ometi president mingi ufoloog olla, vaid elukogemust ja poliitikakogemust on selles ametis vaja. Et mitte vääratada põhimõttelistes sümbolites.
Ajalugu tuleb selgemaks rääkida ja omad ei tohi peksta omasid, nagu Lihulas, maailmale selgituse asemel. Meie rahvalt tuleb see ennasthävitav, naeruväärne ja põletav kõike õigesti tegemise soov ära võtta, siis rahva vaimne tervis paraneks oluliselt. Kuigi Rüütel on seaduslikult valitud ja ta töötas jah EKP-s aga õõnestas süsteemi seestpoolt, venestaja Vainot kõrvale tõrjudes. Tema punase minevikuga peaks olema nüüd lõpparve. Eestlased peavad õppima ka leppima, sest neid on maailmas liiga vähe ja vähemaks jääb. Edu ja päikest, Toronto!