NSV viis sunniviisiliselt eesti poisse venemaale, vastu poiste tahtmist, ja pani nad seal võitlema väevõimuga sakslaste vastu. Vihkamine venelaste vastu oli nii suur, et kes sai see andis rindel end sakslastele vangi.
Saksa okupatsiooni ajal Eestis aga algas kohe kampaania eesti poiste saksa sõjaväkke meelitamiseks. Algul kutsuti poisse venelastele kätte maksma, millele ka tulisema hingega poisid reageerisid. Hiljem kui see slogan enam ei mõjunud, siis levitati agaralt kõmu, et mobilisatsioon tuleb kohe ja siis pannakse poisid jalaväkke ning marss frondile, aga kui nad astuvad vabatahtlikult sõjaväkke, siis saavad valida väeüksust, näit. suurtüki väge, kus ellu jäämine oli kindlam. Seega enamus poisse saksa ajal langesid propaganda ohvriks. Sakslaste poolt mobilisatsiooni kunagi ei tulnud. Küll tuli töö mobilisatsioon, millest oli aga võimalusi hoiduda. Kokku võttes ei võidelnud eesti poisid vabatahtlikult Saksamaa heaks, vaid olid samuti sunnitud saksa sõjaväkke astuma propaganda mõjul.
Alles 1944 a. kuulutas Eesti nuku Valitsus välja mobilisatsiooni Piirikaitse Rügementide loomiseks eesmärgiga kaitsta Eesti piiri venelaste vastu. Need mehed olid ametlikult vabaduse võitlejad. Nende mälestuseks püstitatud ausamba vargus Lihulast, Valitsuse poolt, näitab kui vähe neid mehi nüüd hinnatakse.

Arvan, et sõja ajal regulaararmees teeninuid ei saa küll pidada vabadusvõitlejateks. Olid nad vene või saksa sõjaväes. Tõelised vabadusvõitlejad olid ikka nö tsiviilvõitlejad, kes tegutsesid metsades, kel oli oma organisatsioon ja kes N. korra ajal ka legaalselt avaldasid vastupanu okupatsioonivõimudele. Viimane tegevus oli muidugi ohtlik, sest ootas Siber ja muud repressioonid.