Uno Raudkivi
06.03.2007 21:38
Toomas Hendrik Ilvesel, kes oli vandunud kaitsta meie praegust põhiseadust, on õigus, et ta ei saanud alla kirjutada keelatud rajatiste eemaldamise seadusele. Ma ei saa aga kuidagi nõustuda tema sõnadega, mis viitavad, et me sama põhiseaduse rakendusseaduste alusel oleksime ligemal õigusjärgsusele ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile (EW-le), kui ENSV-le (SRÜ-le).
Vt. artiklit “SI Kongress / Riiklus” portaalis ”Eesti püüab deklareerida end ENSV õigusjärglaseks”
Enne valimisi ei julgenud keegi seda õigusjärgsuse küsimust valijate ette tuua, sest igas parteis oli küllalt musti lambaid, kes olid meie stalinistide vastu võidelnud sõjaveterane nii sõnades kui tegudes riigi nimel viidanud kui “kurikuulsatele“, “rahvusvaheliselt skandaalsetele” “äärmuslastele“, kes “kujutavad julgeolekuriski” (kas veel mõnele teisele, kui stagna ajal staliniusku pöördunutele) ja seega “kahjustavad Eesti mainet“.
Kui neid praegu (tõenäoliselt veel tulevikuski) riiki valitseva võimuliidu tegevpoliitikute Eesti mainele hävitavaid homosovetlikke vaimusähvatusi oleks rõhutatud enne valimisi, siis meil tõenäoliselt ei oleks paljut kedagi valida olnud.
Järelikult, pärast ELga ja NATOga liitumist eestluse jätkusuutlikkusele hävitavat tegematajätmist Riigikogus tuli samuti varjata, so Eesti riigi (EV) välisriikide poolt tunnustatavalt õigusjärgseks tunnustamist õigusjärgseks EW-le.
Selle deklaratsiooni riigiseaduseks tegemine paneks meid võrdväärsele õiguslikule tasandile meie Lääne-Euroopa EL liikmesriikidega ja jätaks meile õiguse oma siseriiklikke asju ajada sõltumata sellest kuidas Saksamaa ja Venemaa tegelevad oma siseriiklike probleemidega, so natsismi ja stalinismi kuritegudega. Samuti vabastaks meie diplomaadid vajadusest pidada propagandasõda Venemaaga Tartu rahu tühistamise ja “väikese natsi riigi” süüdistuste taustal.
Toon paar näidet sellest sellest, mis tegelikult Eestis toimib: