Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Uno Raudkivi, korporatsiooni Estica vilistlane
Ma kirjutasin seda teemat käsitleva artikli inglise keeles, et ka teistel oleks parem arusaamine ohtudest eestluse järjesuutlikkusele.
“Emotions conflicting with rational thinking in Estonian politics.”
Starting paragraph selles artiklis:
“Estonian government has adopted a doctrine of keeping the internal policies of the state separate from its external policies. That makes it impossible for its citizens, like myself, to find out how its foreign service portrays Estonia’s legalistic problems with the Russian Federation to the outside world.
For those reasons, I find it most frustrating being unable to peek into the arguments that our foreign service uses to protect Estonia and its citizens (especially its war-veterans) against Russian charges. News-evidence shows, that they use lame arguments to protect the reputation of the state of Estonia and avoid altogether responding to the accusations against the Estonian war-veterans./.../
Saatsin selle artikli avaldamisels Meie Elu-le, weebiajakirjale Vaba Eesti,-le, DELFI toimetusele. Kõik need keeldusid seda artiklit avalikustamast ja isegi minu korduvatele e-kirja küsitlusele “miks?” mingit vastust andmata, tulin järeldusele, et siin on tegemist eestlussisese, mitte väljastpoolt Eestile pealesurutud probleemiga. Siin üks lõik ajakirjas “Kultuur ja Elu” 1(487) 2007 avaldaud artiklist “Kas sõjaveteranid tohivad “väärtushinnta” parteipoliitikuid?”
/.../ Nagu tänapäevases Eestis, nii ka tolleaegses Euroopas ja mujalgi maailmas, leidus ja leidub veelgi küllaldaselt inimesi, kelle mõistus lakkab ratsionaalselt funktsioneerimast, kui nad juhtuvad SS sümbolit nägema või kuulevad seda sõna mainitavat. Nii ka laagrites hakkas levima kuulujutte, et sellise märgiga "rüvetatud" sõdureid olevat laagrites ja need tuleks sõjapõgenike laagritest välja saata. Novembris 1946 lahkusidki paljud eestlastest sõdalased, kes olid punaarmee vastu relva kandnud, omal algatusel laagrist ja siirdusid Heilbronni USA sõjavangilaagrisse sõjaväest vabastamise tunnistust saama.
USA Armee aga tõestas, et see organisatsioon ei tegutse kuulujuttude alusel, vaid rangelt ratsionaalsetel põhimõtetel. Kohe pärast sõjavangist vabastamist hakkas USA armee esmajärgus kogenud sõdalastest ja seejärel teistest Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahvusest sõjapõgenikest moodustama asendusüksusi Euroopa mandril rakendatud USA sõduritele, kes ootasid koju saatmist. Esimesena formeeriti sõjaväekogemustega eestlastest Vahikompanii 4221, kes pandi Nürnbergi kohtuhoonesse sõjakurjategijaid valvama. Seejärele hakati sõjapõgenikke värbama nn "Engineering Construction" kompaniidesse. Mind värvati Eng.-Constr. Co 8090 koosseisu {hiljem viidi üle Eng.-Constr. Co 8745 koosseisu). Sissekirjutamisel oli kaks sõjaväelast laua taga, vasakul USA Armee vastuluure ohvitser kpt Mocksley ja paremal endise Eesti allveelaeva "Lembit" komandör kpt Verner Puurand. Vangilaagrist tulnud sõjaveteranidelt ei küsitud tavaliselt midagi, tsiviilelust tulnutelt taheti teada, mis nad sõja ajal olid teinud ja kas nad kunagi komparteisse olid kuulunud. /.../
Minu küsimus Karl Arro väitele, et “et see teema on nii lai ning sama vastuoluline, et vääriks käsitlemist eraldi konverentsil, kuhu tuleks kaasata kõik asjast huvitatud osalised”.
Kus, selle maamuna peal peaks leiduma selline koht kus sellist konverentsi saaks korraldada ja mis võimalus oleks seal oleleda minu artiklis kirjeldatud sõja-veteranidel?
Ma kirjutasin seda teemat käsitleva artikli inglise keeles, et ka teistel oleks parem arusaamine ohtudest eestluse järjesuutlikkusele.
“Emotions conflicting with rational thinking in Estonian politics.”
Starting paragraph selles artiklis:
“Estonian government has adopted a doctrine of keeping the internal policies of the state separate from its external policies. That makes it impossible for its citizens, like myself, to find out how its foreign service portrays Estonia’s legalistic problems with the Russian Federation to the outside world.
For those reasons, I find it most frustrating being unable to peek into the arguments that our foreign service uses to protect Estonia and its citizens (especially its war-veterans) against Russian charges. News-evidence shows, that they use lame arguments to protect the reputation of the state of Estonia and avoid altogether responding to the accusations against the Estonian war-veterans./.../
Saatsin selle artikli avaldamisels Meie Elu-le, weebiajakirjale Vaba Eesti,-le, DELFI toimetusele. Kõik need keeldusid seda artiklit avalikustamast ja isegi minu korduvatele e-kirja küsitlusele “miks?” mingit vastust andmata, tulin järeldusele, et siin on tegemist eestlussisese, mitte väljastpoolt Eestile pealesurutud probleemiga. Siin üks lõik ajakirjas “Kultuur ja Elu” 1(487) 2007 avaldaud artiklist “Kas sõjaveteranid tohivad “väärtushinnta” parteipoliitikuid?”
/.../ Nagu tänapäevases Eestis, nii ka tolleaegses Euroopas ja mujalgi maailmas, leidus ja leidub veelgi küllaldaselt inimesi, kelle mõistus lakkab ratsionaalselt funktsioneerimast, kui nad juhtuvad SS sümbolit nägema või kuulevad seda sõna mainitavat. Nii ka laagrites hakkas levima kuulujutte, et sellise märgiga "rüvetatud" sõdureid olevat laagrites ja need tuleks sõjapõgenike laagritest välja saata. Novembris 1946 lahkusidki paljud eestlastest sõdalased, kes olid punaarmee vastu relva kandnud, omal algatusel laagrist ja siirdusid Heilbronni USA sõjavangilaagrisse sõjaväest vabastamise tunnistust saama.
USA Armee aga tõestas, et see organisatsioon ei tegutse kuulujuttude alusel, vaid rangelt ratsionaalsetel põhimõtetel. Kohe pärast sõjavangist vabastamist hakkas USA armee esmajärgus kogenud sõdalastest ja seejärel teistest Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahvusest sõjapõgenikest moodustama asendusüksusi Euroopa mandril rakendatud USA sõduritele, kes ootasid koju saatmist. Esimesena formeeriti sõjaväekogemustega eestlastest Vahikompanii 4221, kes pandi Nürnbergi kohtuhoonesse sõjakurjategijaid valvama. Seejärele hakati sõjapõgenikke värbama nn "Engineering Construction" kompaniidesse. Mind värvati Eng.-Constr. Co 8090 koosseisu {hiljem viidi üle Eng.-Constr. Co 8745 koosseisu). Sissekirjutamisel oli kaks sõjaväelast laua taga, vasakul USA Armee vastuluure ohvitser kpt Mocksley ja paremal endise Eesti allveelaeva "Lembit" komandör kpt Verner Puurand. Vangilaagrist tulnud sõjaveteranidelt ei küsitud tavaliselt midagi, tsiviilelust tulnutelt taheti teada, mis nad sõja ajal olid teinud ja kas nad kunagi komparteisse olid kuulunud. /.../
Minu küsimus Karl Arro väitele, et “et see teema on nii lai ning sama vastuoluline, et vääriks käsitlemist eraldi konverentsil, kuhu tuleks kaasata kõik asjast huvitatud osalised”.
Kus, selle maamuna peal peaks leiduma selline koht kus sellist konverentsi saaks korraldada ja mis võimalus oleks seal oleleda minu artiklis kirjeldatud sõja-veteranidel?
0
0???
Ma lugesin su kommentaari ja kuigi sain sõnadest aru, mõistest ei saanud sugugi aru.
Karl Arro artikklist sain aru, et Eesti peaks soodustama kuidagi repatrieerumist, kodumaalt lahkunud kodanikele ja nende järeltulijaile.
What am I missing? Ma ei saanud aru mida U.R. mõtles.
Ma lugesin su kommentaari ja kuigi sain sõnadest aru, mõistest ei saanud sugugi aru.
Karl Arro artikklist sain aru, et Eesti peaks soodustama kuidagi repatrieerumist, kodumaalt lahkunud kodanikele ja nende järeltulijaile.
What am I missing? Ma ei saanud aru mida U.R. mõtles.
0
0Väga rõõmustav kuulda, et "beebi buumerid" hakkavad huvi tundma teemast mida kommenteerisin varem. Ärge tundke halvasti, et aru ei saanud kõigest mida tahtsin öelda ilma minu tervet artiklit lugemata. Heameelega saadan e-mail koopia sellest artiklist kõigile, kes saadavad mulle e-maili aadressi, kuhu see saata.
Uno Raudkivi
E-mail:
Uno Raudkivi
E-mail:
0
0Käesolev teema on Vennaskond Rotalia poolt üles tõstetud eelkõige selleks, et panna antud teemal mõtlema kogu eestlaskonda üle maailma. Nii kodumaal kui ka väljapool. Meie püüe on liita kogukondi ja unustada kõikvõimalikud lõhestumist tekitavad voolused (nagu näiteks SS).
Antud konverentsi ette valmistades on olnud üks Rotalia poolseid eesmärke juhtida ka EV juhtkonna tähelepanu antud temaatikale. Vennaskond Rotalia vilistlaskogu esimehena on mul hea meel, et näiteks meie 2004. aastal korraldatud O. Tiefi (Rotalia asutajaliige 10.11.1913) valitsust käsitlevale konverentsile tekkis ühiskonnas päris suur vastukaja. Loodame sarnasele vastukajale ka seekord. Eesmärk ei ole kedagi manitseda ega kohustada millekski, igaühele jäägu tema vaba tahe ja valik, kuid loodetavasti akadeemiline väitlus konverentsi vormis võiks pakkuda mõtlemisainet paljudele.
Edu ja kordaminekuid soovides
Andres Salu
Rotalia Vilistlaskogu esimees
Antud konverentsi ette valmistades on olnud üks Rotalia poolseid eesmärke juhtida ka EV juhtkonna tähelepanu antud temaatikale. Vennaskond Rotalia vilistlaskogu esimehena on mul hea meel, et näiteks meie 2004. aastal korraldatud O. Tiefi (Rotalia asutajaliige 10.11.1913) valitsust käsitlevale konverentsile tekkis ühiskonnas päris suur vastukaja. Loodame sarnasele vastukajale ka seekord. Eesmärk ei ole kedagi manitseda ega kohustada millekski, igaühele jäägu tema vaba tahe ja valik, kuid loodetavasti akadeemiline väitlus konverentsi vormis võiks pakkuda mõtlemisainet paljudele.
Edu ja kordaminekuid soovides
Andres Salu
Rotalia Vilistlaskogu esimees
0
0Kommentaarid sellele artiklile on suletud.
