Olen aastaid olnud Eesti Elu sõber ja austaja Eestis. Mul on ka palju mõttekaaslasi. Meil on olnud huvitav lugeda eestlaste tegemistest seal kaugel ja lugeda nende arvamusi meie ja maailma poliitika kohta. Nüüd märkan korraga, et siia topitakse igasugust kahtlase väärtuse ja imeliku valikuga ingliskeelset jama, nii et selle alla upub ja kaob see, mida mina otsin - eestikeelne materjal. Võibolla saaksite seda kuidagi muuta, nii et eestikeelsed lood oleksid alati kergesti kättesaadavad ja esiplaanil. Suur tänu ka Vaado Sarapuule, kes oma professionaalsete videodega teeb haruldast tööd. Palju jõudu toimetusele Eesti lipu kõrgelhoidmiseks Kanadas!

Vastuseks Ülo Männile
Aitäh väikese soovituse eest – püüan hoida eesti keelt ja meelt. Olen aastaid olnud Eesti Elu sõber ja austaja Kanadas. Mul on vähe mõttekaaslasi. Mul on olnud huvitav lugeda eestlaste tegemistest nii Eestis kui mujal maailmas ja samuti eestlaste arvamusi ja arvamisi meie ja maailma poliitika kohta.
Nüüd märkan korraga, et Eestis leidub inimesi, kellel on ka palju mõttekaaslasi, kes ei ole huvitatud lugema seda, mida arvab Eestist ja eestlastest see ühiskond, mille keskel me elame. Näiteks: tänu selle ühiskonna arvamisele ja huvile saavutati viisavabadus Eesti ja Kanada vahel. Lisaks, Eestis leidub rahvusvahelisi vaatlejaid, kes ei kirjuta eesti keeles (Paul Goble), aga kelle kirjutused on olulised neile, kes Eesti ja eestluse vastu huvi tunnevad.
Ja nüüd Eesti Elu väga hea analüüsi ja kokkuvõtte juurde artiklis – Mida lugeja soovib? Võrgulehe lugejatest vastajaid oli 67, nendest 40-mnel on esimeseks keeleks inglise keel. Lisaks – võrgulehe Alexa andmetel külastab Eesti Elu võrguväljaannet 11,5% väljaspoolt Eestit. 67 vastaja juures on see umbes 7 lugejat. Kuna Eesti Elul on täita oluline missioon – olla Eesti Rahvuskaaslaste Programmi raames kultuuri- ja infosillaks kodu- ja välis-Eesti vahel, siis tundub Ülo Männi soov natuke liiga egoistlik – hoida eesti meelt, kuigi eesti keel kannataks. Või oli see vastupidi?

Paaber leht votab arilikult 7 kuni 10 paeva ja vahest rohkem et saabub "tigu postiga" siia (Ottawase). Surma kuulutsed on suurtes inglesekeele lehtedest iga paev saadav on line ja keegi maksis nende eest ka. Miks EE ei saa seda siis teha?

See ongi ju point, keegi maksab aga teine tahab ilma rahata lugeda.See pole mitte ainult Eesti Elu rist ja häda, teistel lehtedel ju ka üle ilma.

Oleks huvitav teada, kui palju EE netis käib ültse lugejaid. Mõtlema paneb see, et kui ligi 90 protsenti on neid Eestist ja ainult 11 mujalt, siis Kanadast on neid ju suht vähe ja arvata võib et enamjagu nendest on ikkagi eestlased. Või ei saa nad enam eesti keelest aru?

Mina soovin, et Eesti Elu ei ujuks roosakas udus, et must oleks ikka must ja valge oleks valge. Peale selle ma soovin just internetis näha surmakuulutusi ja üldse ma tahan rohkem näha eestilaste tegemiste kajastust just videos. Ei mõtle ainevahetust, vaid ikka vaimseid asju - kahjuks tuleb nii lihtsaid tõdesid viimasel ajal aina sagedamini väga selgelt väljendada.

Et tellida Eesti Elu paberi lehte koju ei maksa nii palju. Meie leht on kvaliteetne väljaanne ja kui teda poleks, siis kust me oma infot saaksime?
Ma loen EE online peaaegu iga päev, aga loen ka kodus paberiväljaannet. Sisu ei ole sama.
Surmakuulutused jäägu paberi lehte.
Ma soovitan kõigile lugejatele tellida lehte koju!

Kaeblemine internetist tasuta info ammutamise kohta on ajas tagasiminek. Me elame internetiajastus ja just sellel tulebki rõhuda kui kanada eestlaskond tahab elujõuliseks jääda. Kui grupp 70+ mingil hetkel enam ajalehte ei telli sureb paberleht ju tahes tahtmata välja. Tuleb liikuda edasi, maksta inimestele kes teeksid sihipäraselt tööd internetilehe täiuslikumaks muutmisel ja suunata peamised jõupingutused reklaami müügile nii eestlaste kui teiste seas. Ainult see võib jätta "kultuurisilla" püsima. Loomulik et kui inimene on surmakuulutuse eest maksnud, tuleb see teade ka internetti üles riputada. Kiitus ka Vaado Sarapuule alati operatiivse info edastamise eest mida EE internetilehelt koheselt vaadata on võimalik! Kaasata tuleks ka rohkem noori kelle teadmised veebiväljaannete arendustööst suured!

Tere armas Eesti Elu toimetus. Eesti Elu väljaandel on olnud täita väga kandev roll nii siinse eestlaskonna, kui kodueesti lugejatele ees, seda kogu oma eksistentsi jooksul. Aga teeme nüüd silmad lahti ja vaatame, mis toimub meie ümber. Me elame 21 sajandil – infosajandil. Informatsioonil on aga väärtus ainult siis, kui ta jõuab meieni hetkega, tigupostiga saabunud infol on parimal juhul ajaviiteline iseloom. Uudis on uudis siis, kui ta sünnib, mitte homme või nädala pärast. Ajakirjandusmaastikul on hetkel käimas restruktureerumine - koha leidmine või hääbumine. Jätkavad aga ainult need, kes suudavad sammu pidada muutuvas maailmas toimuvaga. Internet on pea igale inimesele sama elementaarne nagu hingamine ning siin arengut tagasi ei tule. Igal nädalal, vahest lausa igal päeval võib lugeda (internetist), kuidas üks või teine elektroonikaseadmete valmistaja on turule toonud ühe või teise seadme, mis on eelmiset pisem, mugavam ja nutikam ning mis peamine, sellega saab kasutada internetti – lugeda UUDISEID (BlackBrry, iPhone, miniarvutid jne.). Internetihiid Google on omandanud väga palju patente, mis on just seotud tulevikutehnoloogiatega, andmesidega, et muuta internet kõigile kättesaadavaks kõikjal maailmas ja seda taskukohaste hindadega kõigile tarbjatele (aasiast ameerikani). Samuti ootab hääbumist ka lihtne telefon, millega me oleme sunnismaiselt võrku liidetud ja kui me tahame sellest võrgust lahkuda, siis peame selle eest kordades rohkem maksma, selle asendab samuti internet (juba täna on väga mugav ja soodne suhelda üle terve maailma internetti kasutades, näiteks Skype kaudu (mis on eestlaste välja mõeldud) ja interneti kasutajate vahel täiesti tasuta) ja need muutused hakkavad toimuma juba lähiaastail. See tähendab aga seda, et uus põlvkond hakkab käima ajalehti vaatamas arhiivides ning muuseumides hakatakse tegema ekskursioone ajalehtede osakonda, kus räägitakse ühest infoajasu etapist, mis jääb minevikku – nagu kiviaeg, mil kepikesega pinnasest ussikesi ja putukaid perele söögiks koguti. Selge on see, et see ajalehtede ja ajakirjade ajastu oli kahtlemata vajalik ja ilma selleta ei oleks olnud võimalik edasi liikuda, kuid sellest ei tohi jäda kinni hoidma, tuleb ajaga kaasa minna.
Eesti Elu väljaanne (pean silmas siis interneti lehte) tuleb tööle panna. Leht peab müüma reklaampinda (sellest ei pääse mitte üks väljaanne ei siin ega kodueestis), tasulisi artikleid ja kuulutusi. Tulevikus maksab uudise eest see, kellele selle levitamine on vajalik, mitte see, kes seda tarbib. Kaudselt maksame me aga kõikide uudiste eest, mida me internetist saame, sest interneti kasutus maksab. Seega ei ole mitte midagi, mitte kellelegi tasuta (ühte- või teistpidi maksame me selle eest alati). Leian et EE tuleb teha kindlasti sünkroniseeritult kakskeelseks, et ka mitteeestlased, kellel on huvi eestlaste tegemiste vastu või kes sooviks oma tooteid või teenuseid eestlastele pakkuda, saaksid eestlaste kogukonnas toimuvast ülevaate. EE tuleks muuta rohkem Kanada kui Ontario keskeks, nii et saaksid kajastatud ka teiste linnade ja teiste kogukondade tegemised. Samuti tuleb uudiste poolele kaasata vabatahtlike kaastöölisi (näiteks erinevatel kaastöölistel on omad veerud EE-s, mida nad saavad vastavalt vajadusele täiendada). Samuti võiks EE-s olla omad veerud erinevatel eestlaste oganisatsioonidel, kes oma veergu ise toimetavad. Viimased on vajalikud, et info liikumine oleks siis tõesti kiire ja samas sellele tehtav kulu minimaalne. Võimalused on piiritud, kuidas lehte tööle panna ja sellega kasu teenida, nii nagu on piiritu INTERNET – ÄRME LIIGUME AJAS TAGASI, OLEME KÕIGILE NÄHTAVAD JA SÄÄSTAME LOODUST!

Paberkandjat ja veebilehte on absurdne vastandada. Internetis on info kiiremini käes, kuid normaalset ajalehte oleks ka hea lugeda. Peaaegu oleksin hakanud mõtlema selle tellimisele, aga et üha ja üha tuleb pettuda EE (kindla)meelsuses, siis vist ei viitsi. Häiriv on, kuidas tänapäeva väliseestlaste põlvkonnad, need -70, tahavad nii väga olla kodueestlaste (loe sovjettide) moodi. Eesti Elu võiks nii oma lugejaid kui toimetejaid harida Einar Sandeni suurepärase romaani "KGB kutsub Evet" avaldamisega joonealusena, mis lihtsas keeles asjad ära seletab. See raamat on olemas ka ingliskeelsena. Või avaldage see raamat vaid netiversioonis, sest auväärsed 70+ on seda ju ammu juba lugenud ja teavad tõde lugematagi.

I am curious why you want the death notices to only appear in the print version. There have been a couple of occasions when I would gladly have driven to Toronto to the funeral only to find out too late when the paper finally arrived via snail mail. On other occasions I simply missed the death notice because I frequently simply pitch the paper after a quick glance. If you and Mrs. Puusaag view the paper as mainly serving Toronto area readership rather than people of Estonian diaspora background across the country (actually the world) then so be it. I had thought of it as being something more than that.

There appears to be no monitary reason why the surma kuulutused can not be on the web IF they have already been paid for in the print version. Personally, I would like EE to consider the option where... when the immediate family puts in the traditional eesti keelne surma kuulutus, they also are given the option to list an obituary in the English section of the paper which would simply be the copy of what is often submitted to the local Canadian/USA etc paper.

Could someone please explain why so much space is devoted to cut and paste local/international news stories in English? I think we all have other ways to access these stories, probably in a better format. I'm all for reading about the happenings of the local Estonian community as well as news from Estonia in English, but not something that is available through every English language media outlet - not sure who the intended audience is. Seems like a waste of webspace.