See, et Eestis on perekondade suurus kahanenud ja sündivus väike, näitab (või vähemalt võiks-peaks näitama), et oleme üks tüüpiline Euroopa riik. See peaks Eesti üldist suunda silmas pidades olema positiivne uudis. Kas oleme?
Meie õppejõud ütles, et sündivuse langus Eestis sai alguse Nõukogude aegse korteriprobleemiga. Ja tõsi ta on: ka tänapäeval on noortel peredel raske oma kodu muretseda.
Tundub, et eesti rahvaga on midagi oluliselt muutunud. Meenutatagu vaid suuri katke, näljahädasid, võõrvallutajaid: kõik need tegurid ei suutnud sajandeid Eesti rahvast välja suretada. Eesti ajaloos on olnud aegu, mil 2/3 kogu maa rahvastikust on lühikese aja jooksul hukkunud. Ja me tõusime tuhast.
Tänapäeval on see asi teisiti. suur pere ei ole pop. Vähe sellest: neile vaadatakse isegi pisut hukkamõistvalt ja arusaamatult. Ma arvan, et see on üks murranguline samm, kui perekonda hakatakse ühiskonnas väärtustama. Näen seda eestlaste ainsa lootusena.

kaua me tõuseme tuhast-kaua me suudame?peale kasvab alatoidetute armee,nõrgestatud organismiga lapsed,kes parimatelgi päevadel ei ole saanud piimagi juua ja nemad hakkavd meie riigi elu edasi viima?!
Kui emal on köögikapinurgas kotike jahu ja keeta saab ainult teevett,siis ei lohuta meid enam ka mart Laari 1000 kroonised lastetoetuse lubadused.osalt on asi hiljaks jäänud-varem oleks pidanud mõtlema ja tegutsema,lõpmatuseni on ju selliste ohtude eest hoiatatud-tulemused ehk tagajärjed löövad nüüd juba välja-maakoolid välja suretatud,kõik koondubsuurtesse keskustesse,Laste koolitamise võimatus-ei ole raha,et koolitada lapsi,tudengite toetuste ärakaotamine ja sõidukompensatsioono kaotamine neile,töötuabiraha ja toimetulekuraha naeru-või nutuväärsus,aina rohkenevad noorte inimeste-elu alustajate enesetapud,Kohutav ebatasakaal -käärid-tegelike tavaliste inimeste sissetulekute ja meid kammitsevate,lämmatavate maksude ja muude euronõuete näol...

Rikastel on vahendeid ,aga miks nendegi peredes ei ole üle ühe-kahe lapse?Mis neid siis takistab lapsi muretsemast?Sünnitab just põhiliselt tavaline,kas raskustes siplev inimene-pere või veiodi paremini elav pere.Suur lõhe ongi selles,et rikkurid meiesugustele eeskuju ei anna ja tavalisele inimesele on niivõrd raskeks tehtud se elu loomine-kodu,pere jne.et lapse saamine on liigne luksus tänasel Eestimaa peal.Enamus inimesi ei saagi unistada sellest utoopilisest eesti keskmiset palgast-eriti maakohtades,kus palka sageli on makstud nii kummisäärikutes,jahus,juustus jne.
Ainult pealinn Tallinn elab-see ongi Eesti.meie,kes me siin elame ja oleme-teame,missugune inimvaenulik poliitika on inmeste vastu meil-nii sündimata kui ka sündinud laste vastu-nii vanakeste kui ka kodutute ja töötute vastu ja niimoodi me tahame siis veel euroopa Liitu marssida-santide,haigete ja alatoidetutega!Kes meid seal ootab,kellel meid tarvis sellistena on ?kes vastaks?Mina enam ei jõua...

Soovitus sellele emale kel nurgas ainult jahukott ja joogiks teevesi(isiklikult ei tea ühtki sellist).
a) otsi tööd, eestis on kvaliteetse tööjõu puudus, midagi kindlasti leiab, töötutele korraldatakse ka kursusi.
b) kui elad maal, kasvata juurvilja, võta siga ja pea lehma. Nii tehti nimelt vanasti.

Eestlased elavad oma maa-alal juba aastatuhandeid. 13. sajandi alguseni ei käinud eestlasi keegi mujalt kimbutamas. Lapsi ei viitsinud eestlased aga ikka teha. Teised tegid end juba selleks ajaks suurteks rahvasteks. Kes eestlasi takistas? Küll olevat eestlased aga käinud ümberkaudseid kimbutamas. Riia linn olevat tehtud selleks, et takistada eestlastest röövlite pääsu Düüna jõu kaudu sisemaale.
Ka oma riiki ei suutnud eestlased teha kasvõi 13. sajandi alguseks valmis. Muistsed maavanemad käisid küll kord aastas Raikküla all koos, aga kohalikud kärajad ei andnud neile volitusi kaasa, et valida üks endi keskelt kõige vanemaks ehk riigivanemaks. Hoidku selle eest, et mõne teise maakonna vanem valitakse riigivanemaks! Riik jäigi eestlastel tegemata, rahvas võõrastele tallata.
Ka praegu on eestlased lapsetegmisega samasugused äpud nagu on olnud aastatuhandeid. Vanasti ammu polnud aga ajalehti ja internetiluuke, kus saaks avalikult viriseda ja ikka kelleski teises süüdlast näha.
Eesti ajakirjandus kisub aga seda praegust Eestit sama moodi kildudeks nagu ta tegi seda pärast Eesti riigi asutamist eelmise sajandi algupoolel.
Eestlased põevad süüdlaste otsimise maaniat, seda selle asemel, et pühendada tunnikene enesekriitilise pilguga peeglisse vaatamisele. Eestlastel on hirmus janu sorida teineteise rahakottides. Selle kohta on üks vana vemmalvärss: Mu kadedusel pole piiri, Ka siis, Kui sõber saab klistiiri.

Lastetoetus peab otse loomulikult olema nii suur, et perekond lapse sünni tõttu materiaalselt ei kannata.
Selle elluviimiseks aga peavad poliitikud tõenäoliselt tegema kõigi parempoolselt mõtlevate inimeste silmis ebapopulaarse otsuse - suurendama maksukoormust või kuidagi teisiti suurendama hüvede ümberjaotamist ühiskonnas.
Nii et on variandid - kas rahvuse päästmise nimel sammuke sotsialismi suunas või püsimine püha vabaturumajanduse juures rahvuse hääbumise hinnaga.