See jõuluõhtu on eluks ajaks mällu sööbinud. Istusime neljakesi köögis ümmarguse söögilaua ääres, ema kolme pojaga. Aken oli kinni kaetud, keset lauda põles üksik küünlajupp. Me lapsed tagusime haamriga tükke kuivanud leivakannika küljest ja närisime. Ema pidi oma tükke vees leotama, tal olid hakanud hambad lagunema pärast minu sündimist paar kuud enne sõja jõudmist Eestisse. Isa oli Siberis vangis, emale ei maksnud Nõukogude võim enne jõule palka välja, ehkki 20. kuupäev oli tavaliselt palgapäev. Akende kinnikatmist ärge mõnitage. Ema ärkas tihti mööda sõitva auto mürina peale öösel ja läks akna juurde vaatama, - et kas tuldi äkki meile ka järele.