Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Valitsuse üks funktsioonidest on majandust reguleerida. Kui tänapäeva arenenud riikide majandusnäitajaid vaadata siis paistavad silma suured ja tõsised probleemid.
Näiteks rikkuse jagunemine USA-s erinevate elanikkonnna kihtide vahel ( http://www.businessinsider.com... ). Korporatiivne majandus (ja sellega liitunud valitsus) ei ole tegelikult vaba süsteem ja ettevõtlus on tõsiselt pärsitud. Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes. Ma ei arva et valitsuse osa siin oleks triviaalne: võtta rikastelt ja anda vaestele, vaid pigem olukorra loomine, kus palga tõus ja tööviljakuse tõus käsikäes liiguksid (USA-s ei ole kesk ja alamklassi sissetulekud suurenenud viimase veerandsajandi jooksul). Selleks on palju vahendeid peale lihtsalt maksustamise (ametiühingud, immigratsiooni reguleerimine, välisimpordi reguleerimine). Kahjuks ei ole moodsad plutokraatiad võimelised pikaajalisi strateegilisi muutusi ette võtma. Kes vähegi poliitikat jälgib tajub et väga rasked ajad on ukse ees. Vasak-parempoolsuse ideoloogilise võitlusega ei ole siin otsest sidet. Asi taandub lihtsalt süsteemi mõistusliku optimiseerimise vajalikkusele. Sõjaga "demokraatia" levitamine on omaette küsimus. Ma ei ole siinkohal autoriga nõus. Elame näeme mis sellest supist tuleb.
Näiteks rikkuse jagunemine USA-s erinevate elanikkonnna kihtide vahel ( http://www.businessinsider.com... ). Korporatiivne majandus (ja sellega liitunud valitsus) ei ole tegelikult vaba süsteem ja ettevõtlus on tõsiselt pärsitud. Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes. Ma ei arva et valitsuse osa siin oleks triviaalne: võtta rikastelt ja anda vaestele, vaid pigem olukorra loomine, kus palga tõus ja tööviljakuse tõus käsikäes liiguksid (USA-s ei ole kesk ja alamklassi sissetulekud suurenenud viimase veerandsajandi jooksul). Selleks on palju vahendeid peale lihtsalt maksustamise (ametiühingud, immigratsiooni reguleerimine, välisimpordi reguleerimine). Kahjuks ei ole moodsad plutokraatiad võimelised pikaajalisi strateegilisi muutusi ette võtma. Kes vähegi poliitikat jälgib tajub et väga rasked ajad on ukse ees. Vasak-parempoolsuse ideoloogilise võitlusega ei ole siin otsest sidet. Asi taandub lihtsalt süsteemi mõistusliku optimiseerimise vajalikkusele. Sõjaga "demokraatia" levitamine on omaette küsimus. Ma ei ole siinkohal autoriga nõus. Elame näeme mis sellest supist tuleb.
Olavi kirjutab :
“Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes.”
Olavi tahab, et valitsus reguleeriks olukorda nii, et väikeettevõtjad saaks rohkem palka maksta. Valitsuse ainukene võimalus olukorra reguleerimiseks on see, et ta natsionaliseerib kõik suurettevõtted ja vähendab suurettevõtete teenistujate palgad selle tasemele, mida ka väikeettevõtjad on võimelised maksma. Seda süsteemi kasutas Nõukgude Liit, tarbijatel oli ostujõudu aga viga oli see, et polnud midagi osta.
“Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes.”
Olavi tahab, et valitsus reguleeriks olukorda nii, et väikeettevõtjad saaks rohkem palka maksta. Valitsuse ainukene võimalus olukorra reguleerimiseks on see, et ta natsionaliseerib kõik suurettevõtted ja vähendab suurettevõtete teenistujate palgad selle tasemele, mida ka väikeettevõtjad on võimelised maksma. Seda süsteemi kasutas Nõukgude Liit, tarbijatel oli ostujõudu aga viga oli see, et polnud midagi osta.
Ma ei räägi midagi natsionaliseerimisest. Preaegune olukord kus suurete korporatsioonide huvid ja valitsus on sisuliselt kokku sulanud ei erinegi nii palju N. Liidu omast. Pealegi on ka suurtele korporatsioonide töötajate põhimassi palgad alla surutud. Suured tulud lähevad peamiselt tippjuhtidele ja omanikele. Ma näen valitsuse osaks monopolismi ohjeldamist ja töötajate huvide toetamist. Seda saab teha ametiühingute kaudu, monopolivastaste seaduste rakendamisega, tööjõu ekspordi saab kergesti peatada. Kaubanduses ei pea ma protektsionismi halvaks poliitikaks. Kaubandusdefitsiit on üldiselt kahjulik (kellegile kasulik muidugi, muidu seda poleks) poliitika.
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Olavi (14:45)
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.