Moto: Võrdlevaid meenutusi Eesti ajaloost ja ministeeriumitööst Eestis 1990ndatel
Kuna möödunud on üle kümne aasta minu tööst EV ministeeriumis, kus oli „paras korralagedus“, siis on mõneti võimalik esitada ka võrdlevaid olukordasid möödunud aastakümnenditest, millised võivad olla mitmeti mõistetavad kui kannatused ja kirgastumised, kuid siiski vajalikud teada meile kõigile, et teha kokkuvõtteid oma tajude memuaristikas.

Tahan puudutada ühte tundlikumat humanistlikku teemat meie ühiskonnas.
Ühiskonna kõige tundlikumad ja mõjutatavamad soorollid on ajalooliselt olnud meie naiste õlgadel, kes on pidanud olema leplikud.
1930ndate aastate noores Eesti Vabariigis eesti naine oli kodutütarde, gaidide, majanduskoolide, tütarlaste gümnaasiumide, ülikoolide kaudu hea haridusega väärika naise tasemel; - siis Vene okupatsiooni ajal teadlikult hävitati Eestis kõigepealt meeste osas eesti haritud ohvitserkond ja kohe ka naisliikumise arendajad ning koolijuhid kas kohapeal Eestis või äraviiduna Venemaal.
Selliselt algas Vene terror Baltimaade okupeerimisel kohaliku elanikkonna suhtes.

Naised kui „Vene okupatsiooniaegse“ soorolli ohvrid, millisel ajastul oli naise osaks peale kommunistliku orjatöö kolhoosis või vabrikus, ka meeste seksuaalne teenindamine, - eriti kompartei ja komsomoli liinis.
Nõndanimetatud eelmise sajandi „kuldsed kuuekümnendad-seitsmekümnendad“ on ilmselt meeles paljudel tolleaegse kompartei, komsomoli, EÜE tegelastel, - kui „hunnitute seksuaalorgiate korraldamise“ ajastu, - „kogemuste vahetamise, parteilise täiendõppe, noorte spetsialistide kokkutulekute, spordipäevade, suvepäevade korraldamise“ kattevarjus, kus „kõik oli lubatud“. Ainuüksi Tallinna lähedase Vääna jõe ääres loetlesid süstamatkajad 1980ndate aastate lõpul mitukümmend „puhkekomplekssi“ saunapidude korraldamiseks.
Tollel ajajärgul emigreerusid okupeeritud Eestist meie eesti muusika väärikad suurkujud dirigent Neeme Järvi ja helilooja Arvo Pärt.

Kui 1990ndatel aastatel „taastati naise väärikus ja eestluse sisu“ Eesti Vabariigis, siis kohe trügisid „endised kompartei ja komsomoli teenindajad“ rahvarinde kaudu riigitööle ametnikeks; nad ei saanud aru „oma uutest töökohustustest“, et nüüd nõutakse nendelt hoopis, - nii sotsiaalprotsesside mõistmist, kui majandusanalüüside tegemise oskust ja ka tehnopoliitika tundmist. „...naised olid kiimalised ja hulkusid mehi otsides osakondade vahel ning nõupidamistel näljase näoga ringi“, - kui kasutada ühe naiskunstiteadlase väljendit.
See vast oli üks põhjustest, miks tublid meesprofessionaalid hoidusid tööst ministeeriumides ning lahkusid riigitöölt ja nii feminiseerus riigi ametnikkond veelgi enam.

Ja nüüd 21.sajandil on „eesti meele ja väärikuse väärtustamise aeg“ ning sellega seoses on eriti sobiv tunnetada elutarga otsiva vaimuga maailmakuulsa eesti helilooja maestro Arvo Pärdi religioosse algupärase teksti ainestikul loodud heliteoseid, mis on kui värskendav kirgas tuulehoog, milline „puhastab looduse läppunud õhust“. Huvitaval kombel, ja võimalik, et „mitte juhuslikult“, on Eestis praegu harukordse juhusena suurepärane religioosne vaimulikkonna eliit, - piiskopite, professorite, praostite, kirikuõpetajatena, - kelle suunav tegevus on rahvale kannatlikult selgitada ühiskonna arengus omavastutuse kõlbelisi väärtusi.
P.S. Kindlasti oleks see tekst tunnetuslikult värvikam, kui säärase võrdlusanalüüsi oleks koostanud näiteks, – kirjaneitsi sulg!

Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, sügise algus 23. septembril 2010.a