Moto: Tore on laul „Jõuludeks koju“ Ivo Linna esituses - nii oma tegemistes, tunnetes, mõtetes!
Nemo est casu bonus, discenda virtus est!

Minu elukoha naabruses elas „hea haldjas“. Ta oli 92-aastane käbe vanaproua, kes elas oma väikeses majakeses. Mäletan teda viimased 25 aastat, kui ta kasvatas üles oma pojapoja Jaanuse, kelle isa meheeas õnnetult lahkus....
Alati oli vana daam toimekas: hommikuti kerkis varakult tema majakese korstnast suitsu, - siis köeti maja ning valmistati hommikusööki; varsti ta tuli õuele hommikumantlis, võttis postkastist ajalehed, kirjad ning istus rahulikult teelauas.
Hommikuti oli teda näha tänavalt puulehti koristamas, kõnniteed pühkimas või aeda korrastamas, maasikapeenraid puhastamas; - ta teadis, et Nõmme liivapinnasel saab kasvatada vaid „mullapealseid“ aiasaadusi nagu maitserohelist, õunu, vaarikaid; mitte aga „juurikaid“, millised vajavad niisket huumust ja parimal juhul kasvatavad kartulite, peetide, porgandite asemel vaid „pealselehti“.
Juba nägin teda rutakal sammul minemas Nõmme turule, millise järel oli tal tavaliselt kavas ka poeketi-ring läbi Säästumarketi ja Selveri. Omnibussiga sõidul ei vajanud kunagi kellegi abistavat kätt ega hoolinud omnibussis istekohta nõutamast.
Ikka varus ta aegsasti kahetalve kuiva küttepuuvaru ja ladus selle hoolikalt riita.
Korra oli tal ka murehetk, kui koolid lõpetanud noormees Jaanus soovis reisida Austraaliasse, kuid vanaema rõõmuks jäi see reis olemata ja majakeses jätkub nüüd noort elujõudu.
Tema koostatud päevatoimetuste nimekirjas oli korduvalt tähelühend „TH“, milline lahtiseletatult tähendas - „Teha Head“.
Hiljuti tulles tagasi turult, oli hea haldjas väsimusest puhates hetkeks istunud kodumajakese trepile ja nii siis tasakesi vaikselt suikus ta igavesele unele. Haldjas oli oma elutöö väärikalt elanud ning oma lapsed kui ka pojapoeg Jaanuse meheks koolitanud ja üles kasvatanud.
Loodud oli eestluse vaimsus ja nii kiirgab sellest majakesest jätkuvalt headust ning jõulurahu.

Mulle on lapsepõlvest jäänud meelde „ohjad peos“ saanisõidud hobusega talveteedega metsas; traavi sörkiva hobu puristamised, lumekamakate lendamised kapjade küljest, suksu „kaera-mootori lõhnad“ talvises karges õhus, metsalagendikul viksatav metskitseke või pikakõrvaline jänes, metsloomade jäljeread värskes lumes ja raske lumekoorma all paindunud kuuskede oksad ning see kõik on madalal metsa kohal sirava keskpäevase päikeseketta kiirtehelgis.
On talvine pööripäev ja kohe märkad looduse jõulist märguannet, kui talvekartulitel on keldris kevade ootuse tukses järsku tärkanud uue areneva elu väikesed iduotsad...

Praegusel jõulueelsel ajal olen olnud igal nädalal ühe pika päeva väikese 2-aastase tütretütrekese järelevaataja; harilikult 10-12 tundi järjest kuni ema tuleb ülikoolist või raamatukogust.
Laps on hästi asjalik ja leidlik oma mängudes ja unepuhkuses; kui on söönud ja puhanud, siis mõtleb välja kõiksugu vigureid: vaatab silmanurgast piiludes kavala muigega ning jookseb siis „mütsti“ mulle sülle, - püüa vaid teda kinni! Nüüd tuleb lapsele teha – „Miili-Maali-Miisu, kus on väike kiisu...?“, „Päts-kakku, päts-kakku, veere-veere up-pp ahju...“, „Pumppa-pumppa...“!
Ja siis tuuakse kibekiirelt kelk diivani juurde, samuti kähku talveriided, saapad, sokid-kindad koos sõnadega „õue-õue...“.
Nii jätkuvad väikese jõululapse päevatoimetused ja see on tõeliselt tegus „Eesti Arengu Fond“!

P.S. Võib vaid lisada, et „mitte keegi pole juhuse läbi hea, sest voorust, töökust, väärikust tuleb õppida ning ka edasi kanda...“.
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas, Jõululaupäeval, 24. detsembril 2010. aastal