1934. aasta 12. märtsil kehtestatud üheparteisüsteem ja tsensuur läks 1940. aastal sujuvalt üle üheks teiseks üheparteisüsteemiks ja tsensuuriks.
Aga aastal 1936 korraldas Päts kehtivat põhiseadust eirates rahvahääletuse Rahvuskogu moodustamiseks, mille ülesanne olnuks muuta põhiseadus. Kummaliselt läbiviidud hääletusel sai Rahvuskogu 75% poolthääli, mida Pätsi poolt kontrollitav ajakirjandus tõlgendas kui suurt poolehoiuavaldust Pätsile. Fakt on aga, et see hääletus ei olnud demokraatlik. Vahepeal oli viidud vanglatesse veel üle 700 inimese ja kogu riigi propaganda- ja administratiivmasin pandi tööle poolthääletamise kasuks. Igasugune poolehoid vastuhääletamisele oli keelatud ja vastu hääletama kutsujaid koguni karistati. Esimest korda tuvastati Eesti valimistel ka laiaulatuslikku võltsimist. Need valimised olid seetõttu mõnevõrra sarnased Nõukogude-aegsete valimistega.
Rahvarinnet tunnevad tänapäeval eestlased laulva revolutsiooni ajast. Aga juba 1936. aastal moodustas valitsus Rahvuskogu liikmeskonna valimiseks “Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde” (RR).
Oma kandidaatide tutvustamiseks ja kiitmiseks ning teiste halvustamiseks oli RRil täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kõikide teiste kandidaatide suhtes jäid kehtima kõik eneseavaldamise kohta varem kehtestatud kitsendused. Valimiseelne olukord muutus nii ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitasid selle kohta Pätsile memorandumi, mis avaldati Helsingis. Suurelt osalt boikoteerisid demokraatiat nõudvad Pätsi vastased valimisi. Nii kujuneski olukord, kus kaheksakümnest valimisringkonnast viiekümnes oli üles seatud ainult Pätsi Isamaaliidu kandidaadid. Valimised toimusidki ainult 30 ringkonnas. Oponeerimata kandidaadid loeti valituks ilma hääletuseta.
Rahvuskogu valmistaski uue põhiseaduse ja see pandi maksma Pätsi dekreediga, ilma rahvahääletuseta. Uus põhiseadus astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Seda võib nimetada Pätsi põhiseaduseks. Tema toimetamisel ja tema poolt kehtestatud valimisreeglite alusel loodi Rahvuskogu, põhiseaduse kava, tema juhtimisel võeti see Rahvuskogus vastu ja tema dekreediga see kehtestati. Võrreldes eelnevaga, vähendas see rahva õigusi, suurendas riigipea võimu ega garanteerinud enam kategooriliselt kodanike põhiõigusi. Nõnda kehtestatud riigikord ei olnud enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne. See oli uus riigikord millele peaminister Eenpalu pani nimeks “juhitav demokraatia”.