Autor räägib "keerulisest tervishoiu probleemist", kuid ei konkretiseeri, mis see tegelikult on.
Majandus, tööhõive ja tervishoid on omavahel seotud kategooriad ja neid ei saa siin lahus vaadelda. Samuti ei ole mõtet üldises kontekstis rääkida tasuta tervishoiust. Viimane jutt osutab varjatult patsiendile kui parasiidile, kes midagi tasuta võtab, või siis varastab. Moodne nn. neo-liberaalne korporatism kasutab sageli eksitavat propagandat eesmärgiga töötajaid efektiivsemalt varast eraldada.
Tervishoiusüsteemi ja selle rahastamist tuleks vaadelda mõnes mõttes eraldi.
Ma väidaksin, et Kanada tervishoiusüsteem on üks efektiivsemaid maailmas. Bürokraatia on väikseim ja informatsiooni kogumine ja levik moodne ning efektiivne. Väga suureks Kanada süsteemi eeliseks on selle mitteseotus töökohaga. See on suur soodustus väikestele äridele. Lõunanaabrite ärid maksavad suuri summasid meditsiini racketi haardes.
Tervishoid on hädavajalik teenustöö ja seda tuleks vaadelda kui osa maa üldisest infrastruktuurist. Viimasest lõikavad kasu kõik. Süsteemi rahastamine on tegelikult millest me põhiliselt räägime. Ma ütleksin, et tervishoiutöötajad on üle makstud ja sellega tuleks tegeleda. Eeldan et nn. "konservatiivid" tulevad välja põhiideega, et eraettevõtlus teeb kõike paremini ja odavamalt. Kahjuks on liiga palju näiteid mujalt maailmast, et rahva tervishoid eraettevõtluse käes tunduvalt halveneb. Kõrgklassi see jutt ei puuduta; nad saavad iga süsteemiga parima võimaliku.

Olavi laiutab jälle, ta pole artiklit korralikult nähtavasti läbi lugenud või ei saanud sellest aru ja süüdistab, et autor on rääkinud keerulisest probleemist ega seleta lähemalt. Puhta vale ju! Terve artikkel ja selle pealkiri toovad probleemi selgelt esile - välismaal imetletav Kanada tervishoid ei saa nähtavasti enam endisel moel edasi funktsida ja lõhkeb kui mull.
Minul Eestis oli seda väga huvitav ja õpetlik lugeda. Nagu sealmail öeldakse: "There's no such thing as a free lunch". Keegi peab ikka selle kinni maksma.

Immigrantide ja asüülitaotlejate oluline osa tundub ebatõenäoline (kolmekümne miljoni rahvastiku taustal ei ole nende arv suur).
Tegemist on Läänemaailma moodsa majanduspoliitika üldise hädaga, mis on alamklasside (immigrandid kuuluvad enamasti siia hulka) vaesestumine. Suurenevat arvu inimesi subsideeritakse, kuna nende sissetulek ei võimalda arstiabi eest maksta. Kõrgklassid, kuhu raha liigub, ei lase makse suurendada. Valdkonnad nagu tervishoid ja haridus on ametiühinguterikkad, eeldavad pidevat palga ja hüvede tõusu ning ei lase end kärpida. Probleemi on raske lahendada huvide konflikti tõttu.