SAksa-Vene sõja puhkemisel loodi siin hävituspataljonid, kes võisid oma suva järgi ilmas kohtutas maha lasta keda tahtid, sppdata terveid külasid, kui suvatsesi,
Olen kodanikualhatuse korras ja ka väliseesrlaste poolt organisdeeritud dotatsioonide abil jälja andnud 122 raamatut arjas "Sortside saladused.kommunisid kutsrööl" need põhinevad hövirtuspataljonlaste eneste allkirjastatud aruannetel punaste tagalas, Seejjres nebde akkjirh´jad kinnitati usutkeja poolt. TEjst on kohutav.
Nüüd oleks vaja välja anda anda inglise keeles fragmenraarium neist materjalidest, muidu ei usta.
Toon siin katkeid:
Võrumaa

Paul Pelisaare jutustus

Viru-Roelas ööbisime Tartu miilitsagrupi juures. Seletasin siis Avaldile oma loo ning sõitsime autol Liiva metsavahi juurde, kus oli ees teisi võrulasi 10 mehe ümber, kes kõik olid Saare metsast läbi tulnud. Siin olid Bogoslovski, Sikk, Vilson, 14-aastane Georg Vetkin (eestlane), Lokk, Hütt, juut Jakobson ja Lieb, Nogo.

Organiseerisime siin oma grupi, kellega liitus veel võrulasi ja tartlasi. Saime kokku 2 jagu. Ühte juhtisin mina, teist Sikk. Allusime Tartu hävituspataljonile.

Midagi erilist meie tegutsemises siin polnud. Püüdsime küll bandiite, kuid suuremat kättte ei saanud. Tallasime niisama tühja tuult. Korra 8-9 augustil käisime Oonurmes, kus tabati siiski 2 naist, kelle mehed metsas ja 4 meest, kellel pojad metsas. Tabatutega tehti Tartu ratsaüksuse juhataja Kaleviste korraldusel lühike lõpp Sirtsu soos. (Ühe kommunisti jaoks ei ole selles tõepoolest midagi erilist!!! M.A.)

Võrumaa
Artur Nogo jutustus

Meie siht oli Avinurme jõuda. Seda vahet liikusime aga 4 ööd-päeva ühtejärge magamata, söömata ja ka puhkamata. Hoidsime küladest ja teedest eemale - kartsime. Sõime mustikaid ja jänesekapsaid. Korra said meie salga punaväelased üksiku talu õuel olevast punaarmee katlast suppi. Kui aga meie sinna jõudsime, oli supp lõppenud ja meie saime vaid tükikese kuivikuid.

Talu oli tühi ja jäeti terveks, kuna sinna jäi maha punaarmeelasi. Muidu põletati punaarmeelaste poolt kõik üksikud talud ja elamud. Ühes kohas üksikus metsatalus oli pererahvas laua ümber õhtust söömas (istusid: mees, naine, väike laps ja habemega vanamees), sinna visati ilma hoiatamata käsigranaat aknast sisse ja pisteti siis maja ning kõrvalhooned põlema.

Olime näljased, tülpinud, riided roomamisest räbalad, jalad hõõrdunud. Enne Avinurmet leidsime ühest tühjast metsamajast rukkijahu, millele lisaks leidis juut Lieb purgitäie toorest tükkideks lõigatud searasva. Jaotasime rasva - iga mees sai killukese. Jahu segasime külma veega ja jõime. Oli väga hea. Korra leidis juut kusagilt kausitäie võid. Leiba ei olnud, sõime paljalt.
-
Võrumaa

Robert Hütti ja

Meinhard Lokki jutustusest





Läti hävituspataljonlased ja

evakueeritud



(enamikus juudi rahvusest) voorisid Võrust salkade kaupa läbi. Mõnistes võtsid nad liinibussi ära, ajasid rahva maha ja sõitsid ise edasi. Nad müüsid relvi ja vahetasid neid toidu vastu. Just nende käest said bandiidid oma parema relvastuse, kuna läti põgenikkudel oli head relvastust külluses.

Hiljem Virumaal, Oandus, tuli ette, et lätlased läksid taludesse (hoolimata, kas oli see kehva või jõukas) ja võtsid vägivaldselt toitaineid. Korra sattusime neile peale - tulid relvadega meile vastu. Peipsi kaldal, Lohusuu kandis olid nad kehvalt kalurileselt esmalt süüa saanud ja siis lesenaise vägistanud.

Nitte 122, vaid 12 raamatut "Sortse!
Sarjas "Kaitseliidust omakaitseni" on Ilmunud 13 raamatut. Neisst . 4. on juba 3 aastat köäasikirjana sahtlis, sest praegune TAllinna KL päälik süüdistab mind teiste poolt tehtud töö -s,o arhiivimaterjalide . kasutamises!!!!!
Uude Maailma tänusõnas ülisuure kaasabi eest Ylo Ansonile, Henno UUsile ja juba meie seast lahkunud Eric Sooverele. Ülekohtuneoleks mitte meenutada MIhkel Mathiesenit Rootsis.
Praegu, olles juba pea 7 aastat sügava puudega vähihaige, töötan oma kolmanda käsikirja kallal ainult voodis lamades. Selleks on "Võrumaa Omakauitse aruanne Kaitseliidu likvidfeerimisest kuni 1941,A. lõpuni. Kuiniks jõõudu, kirjutan, Avaldamine küsitav.
M.A.

Nendest 3500 olid venelased - valgekaartlased ja 500 juuti, põhiliselt trotskistid.
Arreteerituid oli 3200.

Kõigepealt vavandan öise tehniliselt vigase teksti eest. OLin lihtsalt üleväsinud.
Nüüd aga katke juba ilmunud Sakala OK raamatust:
Teisipäeval, 8.juulil umbes kella 7 ajal hommikul käsu¬tati meid kongist välja. Olime juba öösel kuulnud tumedaid pauke, ei teadnud aga, et meie rahva päästjad saksa sõjaväe näol on juba ligidal. Nüüd aga oli selgesti kuulda lähedast ja tugevat lahingu müra. Mõistsime, et otsustav silmapilk on varsti käes o Relvastatud venelaste, miilitsate ja GPU agenti¬de tugeva valve all viidi meid maja taga ootavasse autobussi, mille juhi kohal istus Mustla linna Täitevkomitee esimees J.Koppel. Autobussiga sõidutati meid vangla ette, kus oli juba varem moodustatud relvastatud venelastest tihe spaleer, mille vahelt viidi meid vangla ruumidesse. Teel üle vangla õue pii¬lusin salaja ringi, kuid ei märganud mingeid jälgi hukkamise kohast, silmasin ainult vangla seina najal paari värske mulla¬ga kaetud labidat. Vanglas paigutati meid kahte ruumi, kumba-gisse 6 meest. Olin seal koos oma kaasametnike Sumera, Kivikingu, Ojasoo ja Kiisvekiga. Kell võis olla umbes 0950 kui uksele ilmus väikest kasvu venelane ja käsutas meist esimese välja Varsti kostis alt kaks lasku, mille järele tuldi uues¬ti kongi ukse taha ja käsutati järgmine välja. Et seisin uk¬sele kõige lähemal, haaras uks kasutajaist mul õlast kinni ning tõukas mu enda ees uksest välja. Äkki võttis keegi mul käe alt kinni, kelles tundsin ära mulle varem tuttava olnud Engeri nimelise mehe. Ta tundis ka mind isiklikult, sest oli varem samuti kaubandustööline , kuid viimati GPU agent. Enger ütles, et juhib mind mingisse veoautosse ära sõidutamiseks. Kuid aimasin, mis tuleb Sügav polgus ja viha tekkis timuka i vastu ning ma ütlesin talle rahulikult: "Ärge luisake'." Hel-i vastatud spaleeride vahelt nägin eemal auku, mille poole mind ', viidi. Augu juures märkasin teist timukat kedagi Tomuskit ja

: veel ühte venelast. Vaevalt oli Enger, mu talutanud augu äär-; de, kui laskis mu käest lahti ja tulistas samal hetkel mind ; selja tagant.. Ei mäleta, kuidas sel momendil reageerisin,
kuid arvatavasti olin tahtnud vaadata üle õla tagasi mõrvari ; poole, kui mind tabas teine lask näkku* Vaatamata sellele ei kaotanud ma teadvust Mulle anti jalahoop ja ma kukkusin üle ääre auku, kus juba lamas esimene ohver Minu järele ta¬peti autojuht Kiisvek. Jäädes liikumatult näoga vastu maad lamama, ei kaotanud ma hetkekski teadvust. Pärast kolmandat ohvrit tekkis hukkamisel kaunis pikk vahe. Arvan, et kongis olejad, aimates, mis sünnib, hakkasid kuidagi viisi vastu ja siis neid piinati, sest kui jälle hakati tooma uusi ohvreid j tulistamiseks, olid mõrtsukad väga ärritatud ja vihased. Se-j da kuulsin nende vandumisest ja ohvritega toorelt käitumi-,',' sest. Nii järgnesid mulle 11 kaaslast. Äkki jäi kõik vaik-' seks. Kuulsin väljast automürinat ja signaale. Mõrvarid olid '. kadunud augu äärest. Jäin kauaks oma ja kaaslaste veresse lamama, olles ise aga kogu aeg täie teadvuse juures. Võis mööduda umbes tund aega, siis hakkasin kaaslaste laipade alt välja ronima. Olin suurest verekaotusest äärmiselt nõrk. Suurte pingutuste järele õnnestus mul end siiski teiste alt vabastada. Otse mu kõrval lamas 14-aastane poisike. Ta oli surnud. Sulgesin tal silmad. Püüdsin läbi katsuda kõik auguslamajad, mõnel ka pulssi, kuid kõik olid sumud peale kahe, kes veel ainult veidi korisesid. Nõudis palju vaeva, et pääseda välja umbes 5 jala sügavusest august. Suur elu¬tahe aga andis jõudu ja viimast välja pannes upitasin enda augu äärele Ümbruses oli kõik vaikne, ainult eemalt kostis lahingumüra. Vangla uksed ja värav olid lahti. Mõtlesin tänavale minna, kuid märkasin, et olen üleni verine ja mulla¬ga ja et mind võidakse kohe jälle tabada Suuri vaevu komberdasin ühe maja seina äärde Samal hetkel sõitis vang¬last mööda venelaste kolonn. Püüdsin end peita rohu sisse, et mind ei märgataks. Poolroomates ja komberdades jõudsin viimati Uku tänava poolele, kus mind keegi hõikas üle tä¬nava: Tulge siia, omad'. See oli keegi ehitustööline Uku tänavalt, kellele võlgnen sügavat tänu oma pääsemise eest.

Kas ei ole see üks tõsiselt suurem ime et meid ikka veel nii palju alles on ja edasi kestame. Ei tohi kunagi unustada neid kes raskelt kannatasid venelaste kurjuse all.

Viktor Suvorov (Rezun) kirjutab oma raamatus "M - päev", et seoses Punaarmee ründeväeosade paigutamisega piiri äärde ja piiritõkete mahavõtmisega küüditati kohalik elanikkond alates 13. juunist Mustast merest kuni Valge mereni 100 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.