Küll oli sel sellil ikka kõvasti raha restoranides käimiseks. Sponsoreetijat pole raske ära arvata. Ja et šveitserid olid samas liinis kollegid, siis polnud tarvisd tunde ukse taga konutada ega sissepääsuks jootraha anda. Ka ei teinud "Viru" eriteenistus mingeid takistusi.
Mis Glegni lossi kaldaalusesse puutub, siis oli vähemasti 70-ndate alguses seal vaid üks solgioja. Magalate restoranid olid sisuliselt angaarid. Kaubamaja peal oli ka mingisugune söömalaut, tõsi küll, parem siiski, kui Moskva Kremli söömatall, kuhu vaheajal publik sööma tormas.

Eks neid apsakaid juhtub kõigil. Heimaril on absoluutselt õigus, selles mis ta kirjutab restoranidest. Sai ka ise vene ajal aeg ajalt samades kohtades käidud. Hinnead ei olnud samuti yle mõistuse kallid, tavainimene sai seal ikka teinekord käija. Kes harvemini, kes tihkemini. Ei pidanud olema nomeklatuuri või muu esindaja nagu mõni arvab.
Propaganda on mõlemapoolne olnud, ei saa seda kellegile pahaks panna. Ega see restoranide lugu ainuke ole, mida kuulnud olen. Olen ise pealt kuulnud kuidas yks austatud väliseestlane aastaid tagasi Eesti majas kõnet pidas teatri ja kultuuri teemal. Jäi hästi meelde kui ta ette kandis, et okupatsiooni ajal ei olnud Eestis mingeid arvestatavaid teatreid ega ka kultuuri. Inimesed ei käinud teatrites ega muudel kultuuriyritustel. Ta pakkus välja et siinse kogukonna tetritrupp läheks kodumaale kultuuri viima ja neid õpetama. Minul kes ma olin yles kasvanud okupatsiooni ajal ja kes käis iga paari kuu tagant kas Vanemuises või mujal teatrites oli seda natuke imelik kuulata. Ja ma ei olnud mingi erand kes käis siis teatris, kooli poolt viidi meid kõiki teatrisse iga paari kuu tagant. Pigem käin nyyd palju vähem, kuna 4 peale umbes 600 kuni 800 dollarit raisata teatri peale tundub natuke soolane hind siin.