Teada on, et Venemaa Föderatsioon on teatud küsimustes Nõukogude Liidu õigusjärglane.
Juhul kui Venemaa Föderatsioon peab end teatud küsimustes ka Vene NFSV õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis, siis on olemas “Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping”, mis on vastu võetud 12.01.1991, ja mille on allkirjastanud Jeltsin ja Rüütel.
1991. aasta jaanuaris sõlmitud „Lepinguga riikidevaheliste suhete aluste kohta” said Eesti ja Venemaa õiguslikud suhted uue aluse. Kuivõrd on puudutatud sama reguleerimisvaldkonda, on määrav hilisem kokkulepe (suhete aluste leping, 1991) varasemast mööda minnes (Tartu rahuleping, 1920).
https://www.riigiteataja.ee/ak...
Eesti NSV deklareeris oma suveräänsust 1988. aasta 16. novembril, Vene NFSV aga 1990. aasta 12. juunil. Erinevalt Eestist on suveräänsuspäev Venemaa Föderatsioonis riiklik püha.
1991. aasta 13. jaanuaril tunnustasid Vene NFSV ja vahepeal nime muutnud Eesti Vabariik Tallinnas teineteise suveräänsust. Tegemist ei olnud riikide vahelise lepinguga, vaid kaks Nõukogude Liidu liiduvabariiki deklareerisid poliitilist tahet. Ka Taru rahu sõlmimine oli eelkõige poliitilise tahte deklareerimine, sest selle sõlmisid osapooled, mis riikidena rahvusvahelist tunnustust ei omanud.

Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks. Aga kui Eesti taasiseseisvub, siis...
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.