Ja kus üks poliitik saatejuhi küsimusi endale sobivamaks sônastab

Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks. Aga kui Eesti taasiseseisvub, siis...
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.

Jah meie maa on käest ära antud aga samas eesti äärealad on suhtkoht välja surnud ja riigil nagunii tahtmist pole neid üles ehitada, niiet reaalselt on mõtetu vaielda. Tehke see leping ära ja asi vask. Arvate et praegustel piiritagustel maadel elavatele inimestele on kõigile eestis töökoht ja muud hüved keeleõppest, elektri ja internetini garanteeritud? Lisaks räige hinnahoop mis neid tabaks. Ilmselt on parem kui piir jääb nii nagu see hetkel paika seatud on.