Artiklis on nimetatud küll rahvastikupoliitikat, kuid täiesti on välja jäänud eestlaste kui sellel maalapil põhirahvuse poliitika.
Seda nimetamata jääbki nn. kindlusetunde funktsioon kiduma kuni praeguse lootusetuseni välja.
Kuulake kõnelusi nn. rahva seas, kus enam ei varjata midagi ja eriti ei varjata üht ja peamist suunda - hirmu väljendamist teiste sõnadega: "Venemaaga ei mängita, Venemaad ei tohi ähvardada!"
Miks nii?
Tegelikult tähendab see, et hirm on vastuhaku ees, kus tema - see ütleja võib saada esimesena surma, sest tema käest kuul rahvust ei küsi teise rahvuse- eestlaste - seas.
Lõpetuseks: praegu on eestlastel kui rahvusel oma asualal, kodu maal ebamugav elada. See ongi põhjus, mida tuleb hakata lausa lõhkuma uute sõnade ja väljenditega.

ETV näitas sarja Iirimaa jõest Shannonist, kus üks viimase filmi lõik ilmselgelt haakub Jaak Uibu ettekandega.
Seal vaatleja-kanuussõitja toonitas kormoranide juurdekasvu tõusu ja eriti nende elukorraldust, milline on (linnu-)looduses päris haruldane, et elukas oma elutegevusega hävitab seda keskkonda, milles ja mille najal elab. Aga kormoran oma väljaheidetega just suretab puu ja maapinna nii, et need koos surevad ja linnud peavad teise koha otsima.

Võrrelge nüüd putinistide - nii eelmiste kui praeguste - tegevust kormoranidega ja jätke kõrvale Venemaa ja venelased, kes on samuti rahvus nagu eestlased.

See tähendab, et eestlaste elu ja elamise kindlus, soov ja tahe oma kodumaa hoida-armastada on vaja äratada teiste sõnade ja väljenditega, mis erinevad järsult eelnenutest.
See tähendab, et kindlustunne vajab taastumiseks (niinimetatud) rahvastikupoliitika muutmist nii sõnades kui tegudes.

Ümbernimetamine on tglt nime muutmine ja kui õnnestub jäädavalt, siis kinnistub uus nimi vallutajate ehk okupantide ajudes, st, mälus, nii jäigalt, et seda võib vabalt võrrelda sama hirmutundega, mida enne väga lühidalt kirjeldasin.
Ent nimede muutmine käib praegusel ajahetkel just meile nii lähedal - Krimmis -, et hirmutunne hakkab eestlasi oma kodumaalt ära ajama.
Olen rääkinud mitu eelmist nädalat venekeelsetega, kes aina tugevamalt ja veendunumalt kordavad, et: "Vsjo pereimenovali! Mõ gotovõ snova vsjatsa sa svojo!"
Mis aga veel hullem ja otseselt seostub artikli teemaga - rahvastikupoliitikaga - on see, et ka eestlased, st, minu põlvkond, vahetult pealesõja aegse sündimusega, hakkab uute nimedega harjuma ja laskma meelest minna endisi, kohalikke nimesid. Sedasi aga kaob ka kultuur ja see kiht kultuuri, mida me, eestlased, ei tohi mitte kuidagi unustada.