Kõik õige, kuid ei ole ka. Olen viimane, kes ütleks, et loobume eesti päritolu laste kasvatamisest eestikeelsetena välismaal. Kuid kahjuks on see kõik suuresti enesepete. Kui eestlasi välismaal oleks 200 miljonit ja nad elaksid Brasiilias tihedalt koos ja Brasiilia riigikeel oleks eesti keel, ma ei mögiseks. Tegelikult näeb see aga sageli nii välja, et eesti naine abiellub võõramaalasega Saksamaal või mistahes kohas ja siis saadab oma võsukese pühapäevakooli, kuna see aitab kaasa sisemise tunde sündimisele, nagu oleksid midagi oma rahva heaks teinud. Ja ilmselt oled ka. Parem nii, kui ilma eesti keeleta. Kuid: vaid murdosa pagulaste järglastest on tulnud Eestisse alaliselt elama, ja ma kardan, et kui sa juba "Läänes" elad ja mida kauem, siis me kohtume sinuga (ma ei kõneta Sirje Kiini konkreetselt) parimal juhul kui sa - see keegi seal kaugel - naased 70. aastaselt. Kui seda. See muide ei käi samal määral Soomes tööl käiva seltskonna suhtes, kelledel paljudest on keeruline ja võib olla olmeliselt ebamugav kui mitte valus püsisuhe kodumaaga. Kodumaal on raske, nii olen mina seda igatahes kogenud. Ja ega pagulasi siia nii väga kohutavalt ei igatseta. "Ärge tulge meid õpetama". Maire Aunastel tagasi tulla märksa kergem, nii see on. Oh, et "tulid tagasi, kus sa vahepeal käisid"? Aga ühes on asi ühtne, oled sa Maire Aunaste (vabandust Maire, kasutan sind kujundina) või siin tööd tegev pagulane - me ei ela üldiselt sama hästi kui eestlased võõrsil. See pole vingumine, see on asjaolu mida oleme teadmiseks võtnud ja millega arvestada tuleb kui tahad Eestis vastu pidada. Alaline tegur. Olen käinud Massachusettsi linnakestes, kus tänavasildid on ikka veel soomekeelsed ("Kaleva street") kuid kogukondlik saun sulges uksed a.1960 ning soome keelt seal enam kuulda ei ole. Eesti elab ja sureb Eestis. See pole mingi uute väliseestlaste peale viha kandmine ,vaid kaine inimese jutt. Elame siin vene ohuga mis kuklasse hingab ja teenime suhtelliselt kasinat palka. Kenal suvel tulevad külla kaasmaalased võõrsilt keda me armastame, "I mean it". Madin ja püsimajäämine: need toimuvad ja see otsustatakse Läänemere kaldal, kus me 8 000 või mitu aastat elanud oleme. Mida ma öelda tahan on: kui sa ei ela siin ja ei koge Eestis elamise ainelisi ja teisi aspekte, jäävad meie mured siiski pikka peale abstraktseteks ehk teise planeedi tegelikkuseks. Loota sellele, et eestlus suudaks püsida võõrsil, kui ei elata kompaktselt ning väga mitmekesi koos - see on ilus mõte, ja samas ka sentimentaalne. Ja ei ole nii, nagu Vseviov väidab, et eestlus on vaid kultuuriline. Ma ei räägi nagu vanaadu kes tulistas enesele kuuli pähe Berliinis a 1945, ning kellest ma lugu ei pea, kui ütlen, et loeb ka vere- ning pereside, ning paraku? loeb see iga päevaga enam pärast Krimmi sündmusi.