Ülaltoodud ettekanne vaatab tôele näkku. On kahjatsusväärne, et Eesti poliitikud ja juhtivad ühiskonna tegelased sellele küsimusele küllaldast tähelepanu ja tegutsemist ei omista. Küsimuse all on Eesti rahva, keele ja kultuuri püsimine!

Tekst kahes osas;
I osa, loe ka II osa.
Hr. Jaak Uibu loengu I löigu kriitikaks:
Kui Eesti iseseisvuse taastamisel oli elanike arv 1,56 miljonit elanikku (!), siis "see arv sisaldas hinnanguliselt 150 tuhat vene okupatsiooni vägesid", mida ei tohi Eesti elanike hulka lugeda!

Kuni 1998.aastani ongi seega loomulik 170 tuhande inimese vörra vähenemine, sest vene okupatsioonist tuli vabaneda ja 1994.a pidi vene regulaarsõjavägi lahkuma, kuid kahjuks jäeti ka Eestisse lisaks vene kriminaalid ning suur hulk vene söjaväe perekonna liikmeid!
Ka neid ei tohiks lugeda lihtsalt Eesti Vabariigi elanikkonnaks...("hall pass"), kes on migrandid seni, kuni "nad soovivad, tahavad ja saavutavad lojaalse EV kodaniku staatuse" vöi lahkuvad kodumaale Putini juurde... tagasi!!
2014.a elanike arv oli ESA järgi 1,31 miljonit, aga kui palju neist olid EV kodanikud...?

Seega siis jääb ka vajalikuks uurimuseks, kui palju on eestlasi lahkunud välismaale tööle tööeas inimestena, kus oletatava hinnanguna oleks: Inglismaale 30 tuhat, Soome 70...80 tuhat, Austraaliasse 5...10 tuhat, Kanadasse 5 tuhat, Rootsi ... jne teistesse riikidesse. Nagu näha, - on lahkutud üldjuhul OECD-järgi kõrge elustandardiga ja kõrgtehnoloogilistesse tuumikriikidesse, mida kahjuks Eesti ei paku; sest möödunud 15 aasta jooksul on maha magatud võimalused "haakuda arenenud high-tech riikide arendustsooni", - ja kuna hästi finantseeritud Eesti Arengufondil "lasti logeleda, magada ja nn. "seirata" teiste arengut", tehnilised kõrgkoolid ei saanud jalgu alla ja ministeeriumides võimutsesid valdavalt juristid või saamatu haldusharidustase, millega pole tehnoloogilises innovatsioonis midagi peale hakata....!
Viimasel seitsmel aastal on Eesti Vabariigi reaalne majandusareng olnud keskmiselt vaid 0,5% piires aasta kohta (ESA andmete töötlusel) ja Valitsus on "püüdlikult hoidnud 70% taset" EL-riikide keskmise SKP/per capita tasemest, et ... "saada edasi alaarenenud liikmesriikidele antavat EL-abiraha"!
Nii siis noored kõrgkoolide lõpetajad lahkusid ja lahkuvad perekonniti või üksikult. Kui palju tuleb neist tagasi..., ei tea!

Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas , "korruptsiooni vabal(!)päeval" 9.jõulukuul 2014.a

Tekst kahes osas;
II osa , loe ka Iosa
Hr. Jaak Uibu loengu I löigu kriitikaks:
Olin kaksteist aastat ülikooli õppejõud ja minu üliõpilasi on olnud lahkujate seas hulganisti!
Nende vastus oli sageli, et nad ei soovi nii korrumpeerunud riigis elada, kus näitena toodi - 10 miljoni dollari afäär, VEB fondi 32 miljoni dollari vargus, maadevahetuse sigadused, linnavalitsuste ja kohalike valitsuste jamad kodude rajamise takistamisel, ...jne jne, - mis häirivad tõsiselt ja ei anna lootust noortele elualustavatele peredele.
Selle tekstilõigu kohta võib lugeja lisaks tutvuda tänase "Eesti Päevalehe" 09. dets 2014.a "korruptsiooni-eri" osaga!

Nii jõuame siis lähemale ka tegeliku iibe juurde.
"KRIIS rahvastikus" kui termin, tähendab kõigepealt põlisrahvastiku analüüsi ja siis lisada võõrtööjõu arvestuskõver ning edasi, - kas on vaja ja kui palju lubada... immigratsiooni riigi majandusolukorra korrastamiseks!
Tean näiteks seda, et USA, Saksamaa immigratsiooniteenistused kontrollivad väga-väga rangelt üle esitatavad diplomid kõrghariduse saanute kohta, - nii bacca, doktori, magistrikraadi omamise kohta, sest ringleb hulgaliselt võltsitud diplomeid "kõrghariduse omandamisena".

Ja nüüd on siis vaja ka teha iibe analüüsi ja mõelda noorele Eesti perele...!

Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas , "korruptsiooni vabal(!)päeval" 9.jõulukuul 2014.a

The role of abortion in Estonian culture is also worth a mention here. In 1970, according to stats.ee there were twice as many abortions as live births. The number of abortions declined over the following years resulting in live births outnumbering abortions for the first time by about 1990.
When I recently worked for the charity Caritas Estonia I was not infrequently priviledged to hear first hand stories from pregnant women about inordinant pressure put on them by family and medical professionals to have an abortion. Once, when waiting in a grocery check-out line such a discussion was quite openly in progress in front of me.
This culture seems to be in a tragic, self-destruct mode. A solution is not apparent at this time.