1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Lahkumise teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega.
Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.

15. juunil 1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

http://arvamus.postimees.ee/32...
Kaarel Piirimäe: kuidas 12. märtsil 1942 otsustati Eesti saatus ehk Litvinovi ja Roosevelti salajane sõnum.
Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks.

1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.

1945. aasta Jalta konverentsi protokollis, mille all on Roosevelti, Churchilli ja Stalini allkirjad, on osas "Territooriumide hooldamine" kirjas: "Vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavad territooriumid ja ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval ÜRO konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada." Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse "ükskõik millised muud territooriumid" mõiste alla ja anti Nõukogude Liidu hoolduse alla.

19. juuli - Hitler, Balti riigid ei kuulu Saksamaa mõjusfääri.

21. juuli - USA Riigidepartemangu avaldus, milles tauniti ühe riigi „ ükskõik kui võimsa“, teise riigi, „ükskõik kui nõrga“ siseasjadesse sekkumist.
NLiidu esindaja Washingtonis protestis 27. juulil selle avalduse vastu. S. Wells vastas omakorda, et see on „probleem“, mille suhtes „peame kokku leppima“.

24. juuli – Saksamaa välisministeerium keeldus võtma vastu Balti riikide suursaadikute proteste nende NLiitu inkorporeerimise vastu.