Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
KOJUTULEK EKSIILIST
Moto: Taastulnud olen. Tuntud paplireast
Lööb vastu jällenägemisetund.
Ju paistab valge maja mände seast...
On`s tõelisus või näen ma õndsat und? /Nägemus Marie Under/
IN MEMORIAM MARIE UNDER – ARTUR ADSON perega.
On jahetuuline, päiksepilvine ja suveootust-täis heinakuu keskhommik.
Kellaaeg läheneb 10-le. Tallinna Jaanikiriku uksed on valla ja avalisüli vastuvõtmas Vabariigi Presidenti hr. Toomas Hendrik Ilves`t, Peapiiskoppi hr. Urmas Viilma`d, Peapiiskop emeeritus hr Andres Põder`it, kirikulisi, välis-eestlasi, Eesti PEN-klubi kirjanikke ja poeete, üliõpilasesindust, ülikoolide professoreid, kirjandushuvilisi meilt ja välismaalt. Kirik on rahvast tulvil.
Orelihelid kostavad avatud kirikust; Eesti Riiklik Filharmoonia kammerkoor laulab kirikurõdult Lydia Koidula tekstile loodud Aleksander Kunileid Saebelmann`i viisil isamaalist koorilaulu „Mu isamaa on minu arm...“, milline oli 1869.aastal Eesti I Üldlaulupeol kooride laulukavas autori juhatusel.
Orelihelid ja ajalooline koorilaul viivad mõtted sajanditagusele Esimesest Maailmasõjast räsitud murdepäevile Eestis 1916.-1918. aastatel, - kui „Noor-Eesti“ uued tuuled luules ja kirjanduses puhusid lõkkele „Siuru-rühma“, kus domineeris lembeluulega „Eesti luuleprintsess“ Marie Under koos oma ustava „paaži“ - kirjanik Artur Adson`iga.
Nüüd on „legendaarne poetess koos oma paažiga“ ning lähedastega jõudnud tagasi koju; Jaanikiriku altariesisel on neli lumivalget puusärki luuletajate pere maise põrmuga.
Mälestus-sõnavõttudega esinevad näitlejad, kes loevad poetessi luulet ja paaži „sänna-keelseid“ murdevärsse ning mõtteid.
Kostab kiriklikult kirgas pühalik leinaviis:
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Üles siit vaevaööst kannab mind aim.
.....
Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind
Koju, kus igavest leian ma Sind,
Taevasse elama lauluga tulen ma.
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Kõnelevad EV President T.H. Ilves, EV kultuuriminister I.Saar, peapiiskop U.Viilma, Under`i ja Adson`i Stockholmi mälestusfondi esimees I.Paljak, kes toonitavad kirjanikepaari soovi – jõuda ükskord vaba Eesti kodumaa mulda (!); Rootsi Kuningriigi toel ja Eesti Vabariigi toimetamisel ongi rahva poolt armastatud kirjanike põrmud pärast 36-aastast elueksiili kui ka 36-aastast Stockholmi Metsakalmistu-eksiili naasnud isamaale; - nii on jõutud elukaarel vahepeatusega oma „...valge maja juurde mände seast“ ja siis kodumulda Rahumäe kalmistule, kus Under`i vanemate kalmu peatsisse on kenasti laotud seitsmekihiline mälestus-paemüüritis. Kalmukääpa kohal kõrguvad kolmeharaline elupuu, sihvakas pihlakas ja kohisev kodukask.
Matusetalituse viib läbi peapiiskop U.Viilma; kostavad leinaviisid ning järgneb traditsioonijärgne „kolm peotäit mulda“ - viimane hüvastijätt lahkunute avatud haudadele.
Tallinna kiriklik matusetalitus ümbermatmisel on väljapeetult pidulik ja pühalik, hästi korraldatud ja väärikas.
Puhake rahus – kodumaa mullas!
Mälestades austuse ja lugupidamisega,
Mati Pungas,
Tallinn Nõmme 9. juunil 2016. a
Moto: Taastulnud olen. Tuntud paplireast
Lööb vastu jällenägemisetund.
Ju paistab valge maja mände seast...
On`s tõelisus või näen ma õndsat und? /Nägemus Marie Under/
IN MEMORIAM MARIE UNDER – ARTUR ADSON perega.
On jahetuuline, päiksepilvine ja suveootust-täis heinakuu keskhommik.
Kellaaeg läheneb 10-le. Tallinna Jaanikiriku uksed on valla ja avalisüli vastuvõtmas Vabariigi Presidenti hr. Toomas Hendrik Ilves`t, Peapiiskoppi hr. Urmas Viilma`d, Peapiiskop emeeritus hr Andres Põder`it, kirikulisi, välis-eestlasi, Eesti PEN-klubi kirjanikke ja poeete, üliõpilasesindust, ülikoolide professoreid, kirjandushuvilisi meilt ja välismaalt. Kirik on rahvast tulvil.
Orelihelid kostavad avatud kirikust; Eesti Riiklik Filharmoonia kammerkoor laulab kirikurõdult Lydia Koidula tekstile loodud Aleksander Kunileid Saebelmann`i viisil isamaalist koorilaulu „Mu isamaa on minu arm...“, milline oli 1869.aastal Eesti I Üldlaulupeol kooride laulukavas autori juhatusel.
Orelihelid ja ajalooline koorilaul viivad mõtted sajanditagusele Esimesest Maailmasõjast räsitud murdepäevile Eestis 1916.-1918. aastatel, - kui „Noor-Eesti“ uued tuuled luules ja kirjanduses puhusid lõkkele „Siuru-rühma“, kus domineeris lembeluulega „Eesti luuleprintsess“ Marie Under koos oma ustava „paaži“ - kirjanik Artur Adson`iga.
Nüüd on „legendaarne poetess koos oma paažiga“ ning lähedastega jõudnud tagasi koju; Jaanikiriku altariesisel on neli lumivalget puusärki luuletajate pere maise põrmuga.
Mälestus-sõnavõttudega esinevad näitlejad, kes loevad poetessi luulet ja paaži „sänna-keelseid“ murdevärsse ning mõtteid.
Kostab kiriklikult kirgas pühalik leinaviis:
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Üles siit vaevaööst kannab mind aim.
.....
Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind
Koju, kus igavest leian ma Sind,
Taevasse elama lauluga tulen ma.
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Kõnelevad EV President T.H. Ilves, EV kultuuriminister I.Saar, peapiiskop U.Viilma, Under`i ja Adson`i Stockholmi mälestusfondi esimees I.Paljak, kes toonitavad kirjanikepaari soovi – jõuda ükskord vaba Eesti kodumaa mulda (!); Rootsi Kuningriigi toel ja Eesti Vabariigi toimetamisel ongi rahva poolt armastatud kirjanike põrmud pärast 36-aastast elueksiili kui ka 36-aastast Stockholmi Metsakalmistu-eksiili naasnud isamaale; - nii on jõutud elukaarel vahepeatusega oma „...valge maja juurde mände seast“ ja siis kodumulda Rahumäe kalmistule, kus Under`i vanemate kalmu peatsisse on kenasti laotud seitsmekihiline mälestus-paemüüritis. Kalmukääpa kohal kõrguvad kolmeharaline elupuu, sihvakas pihlakas ja kohisev kodukask.
Matusetalituse viib läbi peapiiskop U.Viilma; kostavad leinaviisid ning järgneb traditsioonijärgne „kolm peotäit mulda“ - viimane hüvastijätt lahkunute avatud haudadele.
Tallinna kiriklik matusetalitus ümbermatmisel on väljapeetult pidulik ja pühalik, hästi korraldatud ja väärikas.
Puhake rahus – kodumaa mullas!
Mälestades austuse ja lugupidamisega,
Mati Pungas,
Tallinn Nõmme 9. juunil 2016. a
0
0Kommentaarid sellele artiklile on suletud.
