Miscellaneous comments: I hope that this article won't put people off crafts of this sort. I am writing in English for the Latvian audience as well. It is true that crafts and arts in general may not bring in enough income for everything one needs in life. This is why most of my artist friends also teach and hold second jobs. The same goes for the musicians and actors I know. Just like local (Estonian and Latvian) school teachers often need to supplement their income by being tour guides in the summer or giving summer courses elsewhere. One of my younger relatives in Tallinn really loved his teaching job but had to quit because the salary was not sufficient for supporting his wife and children. He became a computer programmer instead. ...........................My friends, colleagues and family really love hand-made Baltic crafts. It would be a shame to see a decline in their production. Perhaps the most practical thing is to realize that creative artistic endeavors often need a second income elsewhere. Sometimes the state can help. Example: Latvian mittens were chosen for presentation at the Riga NATO Summit in 2006. http://folkcostume.blogspot.co...
......and last, but not least.....My Estonian grandmother was known to always knit things for her children, despite being a University of Tartu graduate in dentistry/medicine......quite the opposite of uneducated, in fact).

Vildakad väljaütlemised ASEpresidendilt - ja neid korjub üha enam - viivad vägisi mõttele, et kõnesid kirjutavad talle mitte oma ala profid, hoopis ajakirjanikud-käsitöölised. Nende ring aina laieneb, nagu ka käsitööliste arv nn kunstikena, kultuuritegelastena esinevas, samuti igat sorti lõbustustööstusse kaasatud tohutus inimmassis. Väike ja vaene Eesti ei kannata seda kriitilisele lähenenud massi enam välja ja plahvatus peab toimuma. Mida väga loodan ja ootan.
Vast oli kõnes mõeldud (ja solvatud)
üksnes tõesti (madalalaubalisi?!)rahvariiete tikkijaid ja puitanumate meistreid. Mina aga, 64aastase puutöökogemusega ja ligemale 50aastase ajakirjanikustaazhiga isikuna, kelle kirjutisi on trükitud peaaegu 25 riigis, näen võrratult laiemat pilti.
Ja nimelt - käsitööline on iga mees ja naine, kes kipsplaadi paigaldamisest enam oskab ja töös tekkinud probleemi originaalsel moel lahendada suudab. Minule on nad, tegijad, kõige parem osa ühiskonnast. Kaugel ees ka parimaist artistidest. Muide, Kissin oleks null klaverita, mille talle on valmistanud Steinway või Bösendorferi võrratud meistrid. Aeg oleks sellest juba aru saama hakata.
Nüüd, oma 74. eluaastal olen hakanud õppima ehitiste tapitud sõrestike valmistamist. Sest, tsiteerin: "Anyone who seriously undertakes the task of building himself a timber frame, deserves on rising day to call himself a CRAFTSMAN."

PUUSEPAD, TÕSTKE KÕRGELE SARIKAD!

President astub üha suurematesse ämbritesse. Äsjasest EKRE manamisest - mis oli räige ja erakordselt vastutustundetu sekkumine riigi päevapoliitikasse - kaugemale minna on isegi "Luksemburgist saadetud raamatupidajal" väga raske. Kõigi arvukate möödalaskmiste tulemusena peaks tõsiselt arutama selle küsitaval tasemel riietuva naisterahva sobivust ametisse. Paraku on tegu "õigusriigiga" (mida too termin ka iganes tähendab).

Mainitud daame värskeim faux pas on seotud väljaütlemisega, et N Liidus polnud sellist asja nagu õnnelik lapsepõli. Tegelikult oli see potentsiaalselt rohkematel lastel kui kapitalistlikes riikides, sest näljas polnud keegi, madalalt tasustatud tööd jätkus kõigile tahtjaile ning laste miinimumvajadused olid alati kaetud. Kasvasin ise (sünniaasta 1943) rahvavaenlase perest järele jäänud kahe naise, ema ja vanaema toel väga õnnelikuna. Suviti põllult suuri kive traktori järel veetavale plaadile korjates ja rasket hobusesõnnikut tallist välja kangutades ei tundunud õnn vähenevat - soovisin endale nimelt käekella Pobeda. Ja ka sain selle. Annaks prouale õige hargi kätte ja saadaks ta lauta tõelist ja sisukat tööd tegema.