Olen ise 48 aasta kestel lõputult tekste tootnud, sestap tean neist üht ja teist. Seda, et 8-15 aasta vanusele poisslapsele huvitavat, ütleme TEHNIKRAAMATUT, pole aastakümneid trükitud, on kurb tõsiasi. Midagi samavõrd köitvat, nagu oli minu nooruses Juri Dolmatovski "Jutustusi autost".
Eesti riigis on ühelainsal korral püütud teha JUGEND und TECHNIKU stiilis poisteajakirja. Üksiknumbrina ilmus taoline 1990. aastal, 30 000 eksemplari haarati lennult. Kui riigis puudub tehnikaarmastuse kasvatamise süsteemne vahend taolise ajakirja näol, siis peategi jääma spetsialiste importima. Täna taolist ajakirja asutada oleks juba lootusetu, sest 25 aastaga on poiste lugemishuvi suudetud pöördumatult maha mängida. Pidanuks alustama 1993. aastal, aga siis ei leidnud ühe tuntud noortejuhi suurepärane idee vähimatki riiklikku toetust. Tema juba hästi funktsioneerivatele algatustele tõmmati samuti vesi peale. Kas on ikka mõistlik meie sotsialistlikku minevikku kiruda?