Väga hästi öeldud.

Arengud on 100 aasta möödumise puhul Wabariigi tekkimise päevast arvates soodsad. Ärganud on ka nn lihtsad inimesed. Esiteks julge lasteaiakasvataja (kas kaotab peagi oma koha?) ja nüüd lugupeetud proua, kellelt ta väikest pensioni ometi võtta ei saa.
Niinimetatud ajaloolaste tellimustööd meie kunagiste juhtide mustamise alal muutuvad nulliks, kui tõde päevavalgele tuleb. Vägisi meenub paralleel: Viktor Suvorov põrmustas oma raamatutega sadade ametlike ajaloolaste elutööd, kaasa arvatud doktorikraadiga kindralpolkovnikute omad. Ainuüksi selle eest tahaksid nad ta tappa, aga N Liidule vande andnud ja selle murdnud mehed nagu Suvorov ja Putin püsivad endiselt elus...

Heli Susi tark, ausatest tunnetest ja isamaalusest teadlik kiri pidanuks ilmuma palju varem. See oleks ehk suutnud osaliseltki tõkestada Eesti suunalise mudavoolu, mis vallandati kohe kui nähti ära, et töökad, tublid, teotahtelised eestlased oma riiki bolshevismi ning veneluse varemete vahelt tõemeeli jälle üles ehitama hakkavad.Pidur peale - anti niinimetatud ajaloolastele korraldus ja see toimis.Olukord ei pane imestama neid, kes nägid väga lähedalt kuidas näiteks Tartu Ülikoolis vene okupatsiooni ajal nn "ajaloolasi" vorbiti. Kui poleks olnud üksikuid ausaid ja eestimeelseid õppejõude oleks tulemus võinud praegusest veelgi hullem olla - ajapesu käis lakkamatu hooga. Ja seda laiendati sageli kogu teaduskonnale... Kuid küsimus on ka kodus ja lastetoas, mis sageli määrab inimese elusaatuse. Hästi on Heli Susi kirjeldanud meelelaadi ja üldist elu vaatepilti, mis avanes talle Siberist naasmisel. Propaganda, mis on kommunistide vahedaim ja ühtlasi ka julmem relv oli oma töö teinud. Lisaks oli paralüseeritud või totaalse vaikimiseni sunnitud vanem põlvkond, kellest teadlikum ning isamaalisem osa istus veel endiselt kinni Venemaa vangilaagrites. Relvastatud vastupanuliikumise suurkuju, metsavend ja hilisem kirjanik Alfred Käärmann pääses vanglast näiteks alles 1977.aastal ja ka siis polnud tal vel luba elada Eesti territooriumil. Ja meil ilmub nüüd Eesti Vabariigis avalikult ning "sotsiaalteadlaste" õnnistusel ülevaateteos "Kuldsed kuuekümnendad".Halloo , taevased väed!!! Ei Heli Susil ega ka kellelgi teisel pole vaja imestada, et 26 aastat! pärast Vene nõukogude okupatsiooni väidetavat lõppu kallatakse ajakirjanduses endiselt soppa kaela meie märtrisurma läinud riigijuhtidele, toonasele intelligentsile, elajalikult mõrvatud ohvitserkonnale ja poliitikutele.
Süüdistused - miks nad vastu ei hakanud on rumalad, totrad ning üdini jaburad. Ükski vähegi ajalugu tundev inimene ei saa sellelt pinnalt kerkinud süüdistustega nõustuda. Miks okupeeriti Läti ja Leedu samal ajal? Kas Konstantin Päts on ka nende riikide iseseivuse kaotuses süüdi?
Kokkuvõtteks. Meie riigis suure juubeli eel valitsev mentaalsus on murettekitav. Eestluse ja ausa isamaaluse eest meeleheitlikku võitlust pidav Heli Susi pole siiski üksi. Inimesi, kes teavad ja mäletavad tõelist Eestit, ka kõiki nende juhte, on veel alles. Alles on väga palju nende järeltulijaid ning nendest võrsunud noorpõlve. See rõõmustab ja tiivustab, sest nendest ei saa kunagi kinnimakstud ajaloolasi, kes musta valgeks ja vastupidi valetavad. Neist ei saa klakööre ega ükskõik kellele kaasakarjujaid vaid neid on õpetatud oma esivanemaid austama, eriti aga neid, kes Vabadussõjast kangelastena koju tulid, meile riigi lõid ja selle põhimõttelise õiglluse vundamendile rajasid. Neist ja nende peredest sirguvad tulevased kodutütred ja noorkotkad, naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased - seega aus, põhimõttekindel ja selgepilguline Eesti, kes jätab igaveseks seljataha kommunistliku-bolshevistliku alatuse,mis, nagu näha, veel siianioma ohvreid otsib ja mõnikord ka leiab Isegi haritud ja kõrgel postil olevate isikute hulgast...
Nii ideoloogiline ving kui ka slaavilikult imperiaalne ja brutaalne meelelaad on tõesti visad kaduma. Kui oleks meil usaldusväärne ajakirjandus, siis oleks kopitanud tubasid palju lihtsam tuulutada. Konstantin Päts manitseb koguteoses "Eesti riik" : " aga ajakirjandus peab ka omalt poolt ülesehitavat tööd tegema." Kus nüüd siis on see meie ajakirjanduse ülesehitav misjonitöö?Kas surnud presidendi, kes enda kaitseks ühtki sõna enam öelda ei saa, laimamine ja sõimamine on seda? Kas see on Eesti ajakirjanduse moraal ning eetika? Või on seda katse kõrvaldada käibelt Eesti hümn? Ehk siis on seda vanade kommunistide arutu ning mõõdutundetu ülistamine?...
Mõelgem korraks. Ja tõstkem aujärjele need, kes seda väärivad, kelle elu hinnaga loodi Eesti riik ja ka need , kes oma viimase kuue eesti kultuuri altari ehitamiseks annetasid . Elagu ausad ja ennastohverdanud eestlased! ELAGU EESTI!

President Pätsi teemal.
http://vapsid.weebly.com/pauml...

Personaalpensjonär on N Liidu aegne mõiste, tähistab rezhiimile tehtud teenete eest tavalisest kõrgemat pajukit saavat isikut. Mõned on veel elus.
Soovitan mitte tähelepanu pöörata taoliste klakööride osundustele. Lugege läbi mõtterikas artikkel ning mõlemad asised kommentaarid - ja teema on ammendatud! Elagu proua Susi!!!

Soojalt öeldud. Tänud!

sellise "a" jutu peale mitte b-dki. kosta. Püha müristus, vaadake ometi kaarti! Erinevalt Soomest olid Balti riigid merelt täielikult ja kiiresti blokeeritavad (kui olekski miskit abi oodata olnud, aga polnudki ju). Mati Õun või muu sõjaajaloolane ütleks teile üsna täpselt, kui kaua oleks meil mürske-padruneid jätkunud. Ma pole asja uurinud, aga vast nädalaks, kui sedagi (olenevalt kallalekippumise intensiivsusest). Täna teeb mulle muret, et erinevalt 1944. aasta sügisest ei pääseks meie inimesed tuhandekaupa enam põgenema, kui Suur Koll asja tõsiselt ette võtab...