8. märtsi tagamaad ulatuvad Vana Testamendi aegadesse.

Rahvusvahelise naistepäevaga tähistatakse ka esimese naisvabamüülaste looži loomist Prantsusmaal 1775. aastal Grand Orient de France juurde, mis osales Suure Prantsuse revolutsiooni läbiviimises alates aastast 1789. Siit on kasvanud välja ka feministlik liikumine.
Profaanide & pööbli ehk laiema üldsuse jaoks jaoks võtsid tähtpäeva kasutusele Clara Zetkin (Eissner) ja Rosa Luxemburg, kui 1910. aasta 28. augustist – 1. septembrini pidas rahvusvaheline vabamüürlus Kopenhaagenis sotsialistide II Internatsionaali kongressi. Peaorganisaator oli B’nai B’rith ja selle liige Walter Rathenau.
Tuntumatest osalesid seal veel Liebknecht, Lenin, Trotski, Branting, Clemencau jt.
Arvestades naistepäeva tausta, oli selle tähistamine III Reichi ajal keelatud.
ÜRO poolt tunnustatud pühade nimekirja võeti naistepäev rahvusvahelisel naisteaastal, 1975. aastal, mil täitus 200 aastat esimese naislooži loomisest. Eesti Riigikogu otsustas 2001. aastal naistepäeva riigipühana mitte tunnustada.
Tänapäeval soovib Vene õigeusu kirik lõpetada 8. märtsi tähistamise Venemaal.

http://www.savethemales.ca/140...

Eesti on ka ainus riik maailmas, kus poisslastele antakse valdavalt naissoolist kooliharidust ning kasvatust. Kogu haridussüsteem on feminiinne ja kallutatud nii, et poiste meheks kasvatamine on takistatud ja tõkestatud, kõnelemata juba iseseisvuse-, isamaa või militaarkasvatusest. Kommunistlike kuritööde, tapatalgute aga ka erinevatel rinnetel, küüditamistes ja vangilaagrites kaotas Eesti enam kui sada tuhat! meessoolist inimühikut, kelle puudumine endast jätkuvalt märku annab. Selleks, et kasvõi veidigi edendada mehelikku koolitust ning eluks ettevalmistust, pole Eesti haridussüsteemis viimase kolmekümne aasta jooksul sõrmegi liigutatud.
Maskuliinse elemendi allakäik jätkub geomeetrilises progressioonis, nii arvulises kui ka mentaalses plaanis. Siiani korvasid puuduvat isiksusekasvatust allesolevad maakodud, mis nüüdseks aga on suuresti tühjad või siis kaotanud kodu tähenduse elu järjekestvuse mõttes.
Perekonnad lagunevad, kasvueas poisid ja ka noored mehed jäävad perspektiivideta elu hammasrataste vahele. Suurt abi võiksid siin osutada militaarse, tehnilise jms kallakuga koolid, kus poisid leiaksid eakohase rakenduse ning ka vastavasisulise kasvatuse ent neid meil sihipäraselt ei asutata. Ega mehitata ka seniseid õppeasutusi. Eestis ei ole olnud ainsatki haridusministrit, kelle sihiseadeid, isamaakasvatuse postulaate või mõttearendusi meheliku kasvatuse osas oleks võimalik avalikkuse ees tsiteerida Omaaegses Eesti Vabariigis oli aga haridusfilosoofiline mõteedendus kõrgetasemeline, gümnaasiumide direktorid olid valdavalt isiksused, Tartu Ülikool kui rahvusülikool pidas oma auks ja uhkuseks arendada eestlaslikku elutunnetust, suunata tõe ja õigluse äratundmise teele nii intelligentsi kui tema järelsugu. Eriti head rahvuslikku vilja andsid aga poeglaste gümnaasiumid, kus tegelikult vormiti võitluslikkust, kasvatati tugevat keha ning vaimu, anti suurepärast militaarharidust, mis võimaldas pärast kooli lõpetamist astuda ohvitseride kooli!
Kuhu oleme nüüd langenud oma maskuliinse kasvatusega teab vist küll ainult Vanajumal! Kui ta näeb, siis miks ta ei mürista??? ...Selles rängas küsimuses aga Eesti Vabariigis kellegi teise poole pöörduda ka ei oska!