'Nature of the beast'. Kuidas kellele? Olen märganud kahetsusväärse sagedusega, õigemini öeldud - pea eranditult - et kui inimesed hakkavad organiseerima, siis grupi-kollektiivi lojaalsuse/ helgete eesmärkide ja eriti 'kuldaväärt' reputatsiooni nimel hakkab tasapisi toimima mingi enese- ja grupihüpnoos, mida võiks nimetada bürokratiseerimiseks, milles justkui antakse üle oma mõtlemise- ja otsustamise võime liidrile või juhtkonnale. Järjest kahaneb 'paindlikkus', võime vastu võtta ja taluda enesekriitikat, sest need võivad olla takistavad ja võib pidada vastutustundetuks grupi eesmärkide suhtes. Lõpuks indiviidina pead olema päris ettevaatlik selles, mida mõtled ja ütled. Tagajärjeks võib esiteks olla eitamine, siis väiksed vajalikud 'grupivaled', lõpuks süvenenud dogma ja ortodoksia ilmingud, millega sagedasti ka kaasneb vastasleeri demoniseerimine. Ilmselt oleme kõik märganud, et selline on tihtipeale grupidünaamika ja -psühholoogia, mispärast on üldsegi imestusväärne, et ettevõtmised (ja inimkond üldse) suudavad areneda, aeg-ajalt midagi kasuliku rajada, mõnikord isegi üsnagi õiglast. Kas peaksime siis imestama, et hea eesmärgini jõudmisel võivad kaasnevad ümberkorraldused ja sagimised - mida näeme praegu Eesti poliitikas - olla valusad? Ja osalejad ei pruugi üksteist mõista? Ning väljaminev koolkond peaaegu mitte üldsegi?