Presidendiamet kukkus Kersti Kaljulaid Maksimoskvajale sülle kahe huvitava kokkusattumise tõttu.
Esiteks tahtis Lihulas asuva Vabadusvõitlejate mälestussamba vägivaldselt eemaldanud ja seetõttu Lihula lihunikuna tuntud poliitik Juhan Parts oma Eestis järjest tulisemaks muutuva jalgealuse Brüsseli kullaaugu vastu vahetada – selleks oli vaja Eestist pärineva euroametniku koht vabastada.
Teiseks, ükski presidendiks kandideerija ei saavutanud vajalikku häälteenamust valimiskogus. Eesti vilets ja vigane põhiseadus mingit lahendust sellisele olukorrale ei paku. Kuigi põhiseadus ei luba presidenti valida rohkem kui kaheks viieaastaseks ametiajaks, ei lõpe ta volitused enne kui uus president ametisse astub.
Meie põhiseaduse sätete alusel võinuks Ilves jääda eluaegseks presidendiks.
Tolleaegne reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas salgas, et eurokraadi amet oli juba Partsile määratud, liputas teiste parteide tuusade ees võimalust saada see endale ja saavutas selle nipiga küllaldase poolehoiu Kaljulaidi valimiseks.
Euroameti saamise ahvatlev võimalus ja tõsiasi, et muidu oleks eesti rahvas pidanud Kadriorus lõpmatuseni edasi kannatama Iraida Tšistoganova poega Toomast, mõjutas valimiskogu liikmeid ja presidendiamet kukkuski Kaljulaidile sülle. Kindlasti aitas see, et enne presidendiks saamist suutis ta saladuses hoida oma perekonna staatuse ja fakti, et ta on proua Maksimovskaja.
Kuigi Kaljulaid polnud kaugeltki nii hästi kvalifitseeritud presidendikandidaat nagu näiteks endine õiguskantsler Alar Jõks, oli ta kindlasti parem kui ennast agressiivselt peale pressinud kahtlase minevikuga Marina Rajevskaja Kaljurand, kümne miljoni dollari mehena tuntud, skandaalidest kubiseva mineviku ja VEB fondi suurvargusega seotud Kallas, või Ühtse Venemaa liitlane Mailis Reps-Repšš.
Parem, aga kahjuks mitte eriti hea. Presidentlike sõnavõttude ja tegemistega ta pole välja paistnud.