Väljavõte "kodueestlastele" mõeldud uudiste nupukesest.
...."..."Esiteks on väga piinlik, et meil ei ole seda monumenti, me oleme nii pikalt juba iseseisvad olnud ja eks siin peab ka Tallinna linn ise peeglisse vaatama, et miks seda ei ole, ..."...
Peeglisse ei ole tegelikult vaadatud ligi 33 aastat, ehk siis kogu iseseisvuse aja. Ja kui ongi, siis ainult lõputuks enese imetluseks, a la " meie, ...kõige-kõige, kõige!!!" ("Eestlasele on olla tähtis nimekirjas esimene. Pole tähtis, kummast nimekirja otsast." /Toomas Paul, Usuteaduste Instituudi emeriit professor/).
Teemat jätkates, siis ei ole nii mõndagi vajalikku monumenti, samas kistakse täiesti põhjendamatult korduvalt maha täiesti põhjendatud monumente. Ja samas erilise vastumeelsusega hoidutakse kõrvaldatamast kommunistide-mõrvarite mälestisi, seejures ammendamatult plämisedes neile "uue tähenduse andmisest".
Plämisejate ühendkoori eesotsas on tegelased, kes on algusest saadik võimul olnud ning asendustegevustega vältinud üleminekut eesti riigikeelsele kooliõppele, riigikeelsele asjaajamisele riigi asutustes. Ja seejuures "...õilmitsevad enneolematu populaarsuse lainel.."(tsiteerides KK-st).
Kui müütiline tgelane Orpheus midagi puudutas, muutus see kullaks. Kui "irlitsikud" midagi puudutavad, siis muutub see s.taks.

Välispasside kehtivuse tühistas Uluotsa valitsus juba 1939. aasta oktoobris.
Ka Saksa okupatsiooni ajal polnud lihtne tollasest Eesti Direktooriumist lahkuda.

Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
(Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.)
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida.
1944. aasta suvel käis Rootsis ka endine ernalane ning erinevate luureteenistuste agent ja Eesti Rahvuskomiteega seotud Toomas Hellat. Rootsist ta mingit tunnustust Rahvuskomiteele ja muud abi ei saanud. Lisaks Rootsi eriteenistustele kohtus ta ka Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega, kes aga kogu saadud info edastasid oma kolleegidele NSVL-ist.
1946. aasta veebruaris andis Rootsi välja Balti riikide sõjaväelasi ja politseinikke, kes olid vabatahtlikult astunud Saksa teenistusse. Soome andis hulga eestlasi välja 1948. aastal.

Reeturitega suheldes on venelased üsna pragmaatilised, 30 seeklit pakkuma küll igakord ei hakata. Näiteks seesama Jaan Anvelt löödi Kirovi vanglas uurija poolt kirjapressiga surnuks 1942 aastal, uurimise käigus.(i.neti andmed).
August Korgi kohta aga kiibitses Zinovjev(?), et.."Nüüd on paras aeg ta maha lüüa, muidu reedab meidki, nagu reetis oma rahva!"
Nii "detsembri kommunistide"(1924) kui ka "juunikommunistide" (1940) käsi käis halvasti, "represseeriti ebaseaduslikult" omaenese seltsimeeste poolt. Kui nüüd idanaabril küüned-hambad lühemaks viilitakse, siis "kauba sisse" käib ka oma agentuuri järjekordne tagasi tõmbamine EU aladelt. Ja "ootamatult" tekib osadel eestlastel vastupandamatu soov opteeruda Venemaale, sinna "tõeliste püsiväärtuste" riiki, kus "on tsivilisatsioon!"/agentide evakueerimisest vt. Viktor Suvorov/.
On andmekandjaid, mida peetakse vajalikuks hävitada, ka elavaid andmekandjaid.Ei ole ju mõtet hoida süüdistusmaterjali enda kohta Nürnberg ver. 2.0 !