On ju teada, et Venemaa sekkus oma lennuväegrupi (ja selle abijõududega) Süüria kodusõtta seadusliku valitsuse poolel alles 2015ndal, pärast seda kui al-ASSAD OLI nelja aasta jooksul praktikas TÕESTANUD oma võimet Süüria vähemusi enda ümber konsolideerida võitluseks pealetungivate islamistidega. MINNAKSE, KUI ASJAL ON JUMET. Paljuski tänu Vene abile üha ähvardavamaks muutunud ISIS peatatigi ning 2017ndal, kui Süüria oli taastanud kontrolli suuremas osas riigis loeti missioon lõppenuks, osa väegrupist lahkus kodumaale. Venemaa sai lepingu lennuväebaasile.
Kuid nagu eeltooduski selgus, Süüria võit ei olnud täielik, ca 30% maa territooriumist jäi endiselt mitmesuguste rühmituste ja neid toetanud välisjõudude kontrolli alla. Eriti suur terroristide kontsentratsioon oli kogunenud Idlibi, kus 2019-20ndal aastal õnnestu al-Assadil oma positsioone aga isegi veel mõneti paranda, taastades kontrolli maantee M5 üle.
Sellises olukorras tuli hakati välja töötama Süüria tulevast põhiseadust, võttes arvesse olemasolevat reaalsust. Astana formaadi kolmik Türgi, Iraan, Venemaa kiitis neile esitatud projekti heaks. Kuna peale Idlibi kokkuleppeid Venemaa ja Türgi vahel 2019-2020 ärevate teade arv Süürias vähenes märgatavalt võis tekkida mulje normaliseerumisprotsessi toimumisest.
Alanud Idlibi terroristide suurpealetung paljastas aga tegeliku olukorra. Al-Assad polnud peale 2020ndat millegi asjalikuga hakkama saanud. Vastupidi, varem tema ümber koondunud vähemusrahvaste koalitsiooni oli lagunenud, sõjavägi alafinantseeritud, selle söekamad juhid tagandatud, majandus olematu (ka enamik naftaleiukohti asus väljapool valitsuse poolt kontrollitavat ala). Riiki, keda aidata, enam polnud. Al-Assad oli selle vahepealsete aastatega ära nullinud. Võib arvata, et seda võis silmas pidada ka D. Trump oma postituses, arvates: There was never much of a benefit in Syria for Russia, other than to make Obama look really stupid. Sest abistada riiki, kes end ise ei kaitse, on mõttetu.
Al-Assadist ei pidanud kunagi saamagi riigi valitsejat. Tema õppis Londonis hambaarstiks. Aga vanema venna surm määras ta saatuse. Oma isa annet masse hallata ta ei pärinud. Nagu üks poliitvaatleja on öelnud, siis ellujäämiseks ja sisemise toetuse säilitamiseks polnud seal vaja mitte reforme vaid demonstratiivsed tantse löödud vastaste laipadel. Leebukas al-Assad sellega hakkama ei saanud. Võitnud terroristid küll. Nemad juba tantsivad ta isa väljakougitud kirstul Qardakha linnas Lataakias.

P.S. Idamaalastega kaubeldakse. Bloger võib muidugi leida kimbu totakaid väljaandeid, a al Oskilist ei saa keegi üle ja neid siis oma lõbuks tsiteerida, kuid fakt, et baaside küsimus on Türgiga täiesti läbiräägitav. Sellist võimet on need iseseisvad, mitte lükata-tõmmata riigid, varemgi demonstreerinud. Erdogan isegi vihjas nagu sellele, öeldes et maailma on veel vaid kaks presidenti, tema ja Putin, jäänud. Kuid vaid õiglane hind leitakse.

Prigožini mässu valgustamisel kipub bloger aga propa suurmeister Goebbelsi endaga konkureerima. Koka avantüür kukkus haledalt läbi, kuna sellega EI ÜHINENUD KEEGI, ei sõjaväelased, ei eliit, ei rahvas. Selles väljenduski nende TOETUS Vladimir Putinile. Mäss ja kokk ise aga likvideeriti elegantselt, ilma liigse vere ja kohtudraamata. Bakhmuti kangele lähedastele avaldas V. Putin kaastunnet. Ta oli ju selle ära teeninud. Niisamuti nagu oma huku soomukitega 90ga Moskva peale kihutamise eest. Nii toimitakse Venes. Ratsionaalselt.