Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Õudne!
Mina olin Moero laeval koos isa, ema ja õega. Olin üheksa aastane. Hoidsin emalt käest kinni kui üle parda vette hüppasime. See oli viimane kord ema näha - ta uppus. Olin vees kõrgete lainete keskel mis olid kaetud õliga, üle nelja tunni. Isa, õde ja mind päästeti. Minu isal ei olnud päästevööd. Mul on see olnud silmade ees 60 aastat
Uudised:
Sõrves Sääre külas avati eile (okt. 3. 2004) keskpäeval mälestuskivi samas paigas Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjameeste mälestuseks. Bolshevike vastu lahingutes. Mälestusplaat valmistati Saksamaal huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvõtmisel. Kunagise komandöri Klaus Ritteri väitel peaksid sellised mälestusmärgid aitama paremini mõista elu ja surma olemust ka nüüdisajal.
Eile hommikul mälestati Kudjapel Saksa sõjaväekalmistul Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjamehi. Huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvedaja Klaus Seeger ja 60 aastat tagasi Saaremaal võidelnud Klaus Ritter, Rüütliristi kavaler, asetasid pärja nende võitlejate mälestuseks, kes kaotasid oma elu Saaremaal bolshevike vastu peetud lahingutes.
Sõrves Sääre külas avati eile (okt. 3. 2004) keskpäeval mälestuskivi samas paigas Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjameeste mälestuseks. Bolshevike vastu lahingutes. Mälestusplaat valmistati Saksamaal huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvõtmisel. Kunagise komandöri Klaus Ritteri väitel peaksid sellised mälestusmärgid aitama paremini mõista elu ja surma olemust ka nüüdisajal.
Eile hommikul mälestati Kudjapel Saksa sõjaväekalmistul Teises maailmasõjas langenud Saksa sõjamehi. Huviühenduse “Ösel 1941-1944” eestvedaja Klaus Seeger ja 60 aastat tagasi Saaremaal võidelnud Klaus Ritter, Rüütliristi kavaler, asetasid pärja nende võitlejate mälestuseks, kes kaotasid oma elu Saaremaal bolshevike vastu peetud lahingutes.
Olin seismeaastane poisike kui saabusime koos venna ja emaga Tallinnasse peale nädalapikkust põgenemist Põlvast. Saime seal sadamas loa asuda sanitaarlaev "Moero" pardale mis evakueeris tsiviliste ja haavatud sõdureid Saksamaale. Mäletan ikka veel seda valget laeva mille külgedele oli märgitud suured punased ristid. Viimasel momendil aga keelati meil sellele laevale asumine, ma põhjust enam ei mäleta, oletan et laev oli ülekoormatud. Ema läks Pitka staapi kust ta sai eri loa sõita sama kai ääres asuva saksa merväe transpordi "Donau" pardal. See oli tõenäoliselt tänuks sellele et mu isa oli Vabadusristi kavaler ja teenis soomusrongide peal mis olid Pitka vaimusünnitused.
"Donau" väljus Tallinnast mõned tunnid enne "Moerot" ja õhurünnakute peale vaatamata saabud Gotenhafenisse.
Hiljuti toimunud mälestusaktusel oli mul erilist põhjust meenutada sedamõtetut tragöödiat.
Meenutasin ka seda vana hobust kes meie vankert ühest maaotsast teise vedas ja kelle me sadamakai peale jätsime oma saatust ootama.Loodan et ta nüüd elab mingis hobuparadiisis
"Donau" väljus Tallinnast mõned tunnid enne "Moerot" ja õhurünnakute peale vaatamata saabud Gotenhafenisse.
Hiljuti toimunud mälestusaktusel oli mul erilist põhjust meenutada sedamõtetut tragöödiat.
Meenutasin ka seda vana hobust kes meie vankert ühest maaotsast teise vedas ja kelle me sadamakai peale jätsime oma saatust ootama.Loodan et ta nüüd elab mingis hobuparadiisis
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.