Lugesin just Elle Puusaagi arvamusi eestluse säilitamise teemal. Kõik see on ju õige, parata ei ole midagi.Eestlus välisriikides oli üldiselt ju üks üleminekuvorme, sillaks üle nõukogude okupatsiooni süngete aastate. Ehkki see sild oli rohkem kujuteldav so mõtteline, oli see ikkagi mingi meeldetuletus ja tugi.Kuid eestlust "värskendavad" välismaal ka need (noored), kes on sinna asunud juba vaba Eesti ajal. Minu 2 poega elavad juba 6 aastat Londonis ja nad on seal eestlastena nagu mingid mõtte ja keele kandjad, lävides kohalike eestlastega. Loomulikult ei ole selline nähtus kuigi levinud, aga ta on olemas.

Autor kinnitab üksikisiku tugevat tunnetust olles ja jäädes eestlasena ka võõras ühiskonnas. Kuid olgem ausad; see ühiskond väljaspool Eestist muutub järjest kodusemaks. Ja selles ongi see oht et väliseestlased vaikselt kaovad. Üksikisik vajab rohkem kui ainult enda tunnetele toetudes et jääda eestlaseks. Kui eestlasi on nii tugevalt mõjutatud teistest ühiskonna teguritest, siis mingi aja tagant hakkab ka lahustuma enese eestlase olemist. See sügav sisemine tunnetus vajab omajagu toitmist, mida vööras ühiskond ei suuda pakkuda. Ei suuda armastus-ei suuda pidutsemine või kinos käimine, rääkimata sushi söömisest! Paljud on suutnud seda probleemi lahendada tulles tagasi oma kodumaale. Teistele see liigutus on lihtsalt mõeldamatu...aga pikemas perspektiivis nad peaksid endale aru andma et ka see otsus mõjutab tugevasti nende võimet jääde eestlaseks.

väliseestluse järjepidevus ????? järjepidevus !!!!! mis omaette eesmärk see väliseestluse järjepidevus on ?