Kui feminism aitab abielupooltel vôrdselt vankrit vedada, vôi paneb ühiskonda naiste panust sama môôdupuuga môôtma kui meeste panust,siis ei saa kellelgi midagi selle vastu olla.

Feminism on Läänemaailmas omandanud teravalt vasakpoolse poliitilise suuna. Feminismi ema, prantslanna Simone de Beauvoir, oli eksistensialistliku prantsuse kirjaniku Jean Paul Sartre elukaaslane. Nagu me teame, oli Sartre eluaegne veendunud kommunist ja Nôukogude Liidu kaastööline. Nôukogude Liit ei varisenud mitte kokku armastusest demokraatia ja kapitalismi vastu, vaid see juhtus tänu tema eluvôôrusele.

Kanadas hinnatakse et feministe pooldab üks viiendik Kanada naissoost.
Möödunud septembris, môned päevad vôi nädalad peale Bin Ladeni terroristide rünnakut Ameerikale, Kanada feministid pidasid oma aastakoosolekut, kus peakônelejaks oli endine Kanada feministide organisatsiooni juht Sunera Thobani. Oma kônes ta rôhutas, et see terrorirünnak oli ameeriklaste poolt täiesti ära teenitud, kuna Ameerika välispoliitika oli selle esile kutsunud. Selle eest sai ta 500 delegaadi poolt püstiseisva marulise aplausi osaliseks.

Praegusel hetkel. kus islami fanaatilised äärmuslased on alustanud sôda Läänemaailma väärtuste vastu, ei pea mina säärast hoiakut ôigeks. Ajalugu on küllaga näidanud, et fanaatikute vastu ei ole vôimalik loogikaga vôidelda. Kahjuks fanaatikud respekteerivad ainult vôimu.

Miks Eestis ei olnud Nõukokogude ajal feminismi?
Nõukogude Liit jutlustas ja ka praktiseeris sugupoolte võrdsust ning feminism koos rassismi ja natsionalismiga oli keelatud.
Seepärast ei soositud temaatikat nagu 'naisuurimine', mis püüab üht gruppi vastandada teisele.

Nõukogude Liit kukkus kokku, sest sotsialismi majanduslik mudel ei tööta (Töötab ainult ekstremaalsetes tingimustes nagu sõda ja diktatuur).
Mis aga puutub naiste olukorda ja nendesse faktoritesse, mis kõige rohkem mõjutavad naiste olukorda nagu tööhõive, sotsiaalne kindlustatus, haridus, tervishoid ja sport on Põhja-Ameerikal veel tükk maad minna, et sotsialistlikule süsteemile järele jõuda.

Nõukogude ajal kehtis ainult Partei võim. Kui Partei ei soovinud feminismi, siis polnud seda ja kõik.
Oleks soovinud, oleks järgmine päev olnud. Näiteks lugu tegelikust elust.
Kord tahtis üks pisike asjamees panna vee torupidi ülespoole voolama.
Ütlesin, et see on vastuolus Pascali
seadustega. Tema vastu: Minu poolt on
direktor ja partorg! Kes sina oled, et
suud pruugid?! Kes see Pascal veel niisugune veel on? Proovis järgi, vesi ei voolanud ülespidi. Olla siis
küsinud tuttva inseneri käest. See (ilmselt taipas) seletanud: Pascali seadused on kõrgemad kui partorgi omad. Võibolla on tal tõesti isegi Moskvas tuttavaid. Lubasin armulikult Pascali nimel tal vee ülesmäge jooksma kui pumba ka vahele laseb panna.

Olen naine, kes kasvan'd post naiste-liberatsiooni liikumist.
Leian, et mul pole mingeid soodustusi vaja - ei otsi eelistusi.
Olen võrdne - ei taha olla tugevam kui mehed.
Ying ja Yang ei tööta kui üks pool on tugevam kui teine - töötame koos.
See feminismi uurimine ja igast olukorrast ja kirjutisest feminismi mõistet otsimine tükeldab ühiskonda ajal kui peame õppima koos, harmooniliselt elama.
Tarvo Toomesel oli õige jutt.

Teadmiseks kõigile kes ei tea või teada enam ei taha, NLs-ei olnud mehed ja naised tegelikus elus võrdsed, sellepärast ei meeldinud parteile ka feminism.