Kevadel 2009 oli tõeline arvamus, et 20. Hiigelbasaar jääb A.K.E.N.i viimaseks. Kahekümne aastaga oli basaaridega jõutud teenida kogusummas $360,000.
Selle rahaga abistati koole ja lapsi ja perekondi abistavaid asutusi Eestis ning hiljem ka lastaeda ning täienduskoole Torontos ja siinseid eesti suvelaagreid.
Aastad tegid oma töö basaari tööliste hulgas - mõnelgi ei lubanud selg enam kaste tõsta ja põlved enam nobedasti Vana-Andrese kiriku treppidest üles-alla joosta. Kuigi basaar lõpetati, pidi A.K.E.N. organisatsioonina püsima, otsides mõnda väiksema töökoormaga seotud tegevust, millega heategevuseks raha teenida.
Käidi koos ja arutati, mida teha ja kerkis idee korraldada vana-aasta õhtu pidu teemal „Vana-aastaöö Veneetsias“. Pretsedent oli ju olemas, sest juba novembris 1990 oli põhiliselt sama grupp Anne Meema algatusel korraldanud „Kuldsüdamete balli“. Hästi õnnestunud „Vana-aastaöö Veneetsias“ võimaldas A.K.E.N.il Eesti Maja 50. juubeliaastapäeva tähistamisel anda üle Eesti Maja juhatusele tsheki $10,000.
Seejärel korraldasid 20. novembril 2010 A.K.E.N., EERO (Estonian Ecumenical Relief Organization) ja EERK (Eesti Etnograafia Ring Kanadas) publikule ühise juubelipeo „Ranna Kohvik“ jälle Eesti Majas ja tegutsedes koos sponsorite- ja toetajatega oli võimalik saata Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikule 50,000 krooni suurune tshekk (CAD $4360). Raha võimaldas kliinikul muretseda ühe laste jälgimismonitori.
Ja nüüd on jällegi peetud basaar, kuid mitte enam Hiigelbasaar vaid Minibasaar. Kas A.K.E.N. läheb raha teenimiseks basaaride juurde tagasi? Tegelikult meeldib AKENlastele lõbus koostöö asjade vastuvõtmis- ja sorteerimispäevadel, samuti basaari ülesseadmise päeval, müügipäevast rääkimata. Pealegi oli Vana-Andrese kiriku keldris veel kraami üle jäänud eelmistest basaaridest. Ellen Leivat rääkis, et kord vilksatas mõte korraldada kraamist lahtisaamiseks “garage sale”. Kui juba “garage sale” miks siis mitte basaar, kuid väiksemal kujul? Mõeldud, tehtud.
Nii jäid ära raamatud, plaadid, elektroonika, kingad. Täiskasvanute riideid juba ammu enam basaaridel ei olnud, ja kõik asjad said välja pandud ainult esimesele korrusele. Kohvikul oli palju rohkem ruumi kui vanasti – Tiia Remmelkoor ja Leida Sepp abilistega võtsid üle suure köögi teisel korrusel.
Intervjueerisin rahvast, kes juba varakult olid tulnud udusel laupäevahommikul Vana-Andrese kiriku Carltoni tänava ukse ette sappa seisma. Need olid peamiselt naabruskonna inimesed, harjunud tulema igakevadisele basaarile kirikus – kiites seda, et siin olevat väga hea kraam. Üks daam küsis Helle Arrolt reedel, et kas te olete needsamad, kes korraldasid eelmisi basaare. Kui ta sai jaatava vastuse, hakkas ta meid tänama. Laupäeval sabas seistes ütles ta mulle, “I was upset, when I heard you were closing down. When I saw the sign again, I was over the moon”. Tundub, et basaar on armastatud igakevadine rituaal selles linnaosas, millest tunti puudust 2010. a, kui basaari ei toimunud.
Esimese tunni jooksul oli rahvast väga palju. Rutt Veskimetsa „Esto Boutique’il“ oli suur menu. Rutt rääkis, et keegi oli ostnud rahvarõivaseelikuriide, mis maksis $100, ja ta ei olnudki eestlane! Üleüldse, kinnitasid Anne Liis ja Lehti Keelmann, olid mitteeesti päritolu kunded ostnud ligi $1800 eest Esto Boutique’ist asju – nende seas võis ka muidugi olla mõni eestlane.
Kohvik ahvatles valgete linadega kaetud laudadega, kus lilled vaasis ning mitmesuguste võileibade-kookide ja küpsistega müügilaual. Enamik basaari töölistest oli midagi küpsetanud ja kaasa toonud ning Ülle Veltmann tegi suuremeelse annetuse – 400 porgandi-ja lihapirukat!
Müüjatega rääkides selgus, et ostjatel oli väga hea meel, et basaar on tagasi. Üks isegi ütles Helge Kurmile “You’ve made my year!” Tundus ka , et osteti väga palju. Basaari tulemused: 421 ostjat; kogu tulu peaaegu $8500, millest kohviku tulu ligi $1179.
Kokkuvõttes – Minibasaar läks hästi korda. Viimase Hiigelbasaariga võrreldes oli kõike poole vähem – tööd, töölisi, kraami ja sissetulekut, ühe sõnaga minibasaar oli meie võimetele kohasem. Aeg näitab kas tuleb teist minibasaari.
Viimane sõna on Jaan Arrol. Ta oli kogu aeg uksel „loonie’sid“ (Kanada 1-dollarine metallmünt) vastu võtmas ja manitses, et ma pangu lehte, et see ei ole ainult naiste basaar, vaid mehed on ka palju aidanud.
