À Kadriorg comme en Provence (Kadriorus nagu Provence'is)
17 Jun 2005 Riina Kindlam
Mis toimub Kadrioru pargis sel kaunil juunikuu õhtupoolikul? Vasakul hoiab kahte kuuli Muriel Stievenard, õiget stiili demonstreerib kuuli veeretama hakkav AS Tallinna Vesi juhatuse liige Roch Chéroux ja edaspidist kulgu ootab vaatlejast külaline, Rootsi-Eesti kaubanduskoda esimehe abikaasa Anu Hedman.
Tegemist on CAFE (Club d'Affaires Franco-Estonien / Prantsuse-Eesti äriklubi) liikmete lõõgastustegevusega ehk seltskondliku pétanque mänguga.
Marseille's 1910. a. välja kujunenud kuulimäng ei nõua füüsilist jõudu, (pidades silmas ka puuetega mängijaid) ega ka korrapärast mänguplatsi. Põhiline on, et mängitakse vabas õhus ja meeldivas seltskonnas, samas pakub tekkiv konkurents ka piisavalt närvikõdi. See spordiala on nüüdseks levinud üle maailma, kõige enam mängitakse seda aga Euroopas, eriti Prantsusmaa pargiteedel ja väljakutel.
Sarnased pallimängud on itaalia bocce ja inglise bowl (prantsuse sõnast boule = pall). Eesti kõnepruugis ja kirjapildis on omaseks võetud petank.
Petangimänguks kasutatakse metallist kuule, mida on igal mängijal kaks või kolm (võistkonnad võivad olla 1—3-liikmelised). Kõigepealt visatakse väljakule snaidi ehk väiksem puust märkekuul (inglise k. jack ja prantsuse cochonnet – notsuke) , millele üritatakse seejärel kuulid võimalikult lähedale visata. Kuuli saab n-ö asetada või teist lüüa püstiasendist või kükakil, aga jalad peavad olema koos ja maas. Sealt ka mängu nime algupära, mõistest pieds tanqué (jalad koos). Viskevooru võitja võistkond alustab järgmist vooru kohast, kus eelmine voor lõppes. Mäng jätkub, kuni üks võistkondadest on saavutanud 13 punkti ja seega mängu võitnud. (Täpsemad mängureeglid — www.petanque.ee).
Petangimängijaid (des pétanquers) Kadrioru tiigi kaldal metallist mängukuulidega. Vasakult: Yann le Negrate, Jüri Barinov kolimisfirmast KLG, Eesti rahvusvahelises koolis õppiv Chloé Stievenard, KLG Eesti AS operatiivosakonna juht Aaro Kõuts ja firma sekretär Tatjana Dubrovskaja. Ees on näha väiksemat märkekuuli ehk snaidit, millele üritatakse kuulidega lähedale pääseda. See Lõuna-Euroopa pargiteede mäng sobib ju siia!
Kõige kuulsam Põhjamaade petanker (pétanquer), kes selle spordiala oma rahva teadvusesse tõstis, oli Rootsi prints Bertil. Teda võis näha Stockholmi Djurgårdenis seda mängimas oma surmani, veel kõrges eas aastal 1997. Stockholmi Boule Festival on nüüdseks igasuvine suurüritus.
Kanada prantslaste provintsis hakati aktiivselt mängima pétanque'i 1956. aastast, Prantsusmaalt emigreerunud armeenlased asusid mänguväljakule Massachusettsis kaks aastat hiljem ning Québec City's peeti 1975. a. maailmameistrivõistlused. Varsti peale Eesti taasiseseisvumist loodi 1993.a. Eesti Petanque'i Klubide Liit ja tõusmas on lausa tõsine tase: eelmise aasta maailmameistrivõistlustel saavutas Peep Puiestik individuaalsel alal 8. koha ja Eesti naiste koondis sai Euroopa meistrivõistlustel 10. koha.
Petangi kui puht-seltkondliku harrastuse juurde kuuluvad aga kindlasti söögid-joogid ja muusika; nii ka Kadriorus, kus äriklubi lausa üüris seks puhuks platsi. Kauba peale saadi pargivaht, kes hoidis mängijate asjadel ja heaolul valvsa silma peal. Pargis töötavad kodutud said taldriku tüüpilist prantsuse toitu ja klaasikese aniisilikööri (segatud veega – on prantslaslik lahe kokteil). Raske olevat olnud teisi pühapäevalisi, vast käimaõppinud imikuid, läikivatest kuulidest („tinarasked metallpommid“) eemal hoida.
Prantsuse-Eesti äriklubi CAFE liikmed on erinevatest rahvustest. Kõik elavad Tallinnas, kuid tihti on külalisi. Paarile üritusele kuus tulevad kokku ca 20 aktiivsemat liiget, kes suhtlevad prantsuse ja inglise keeles. „Klubi äriline pool on Eesti kui ärikeskkonna tutvustamine ja meelelahutuslik pool-prantsuse kultuuri toomine eestlastele lähemale,“ teatab aastaid klubi tegevusest osa võtnud kinnisvaramaakler Tuuli Stewart. Antud sõprade ringis on see viimane raudselt õnnestunud, sest tol päeval andsid eestlased prantslastele oma alal pähe.
