Äärmiselt valikuline ja tendentslik lähenemisviis 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingule võtab postsovetlikus Eestis üha rohkem maad. GULAGi endise kommunismivangi Mart Nikluse arvamus Toomas Hendrik Ilvese 2. veebruari 2015 kõnest Tartus: Ümmarguse jutu ja poliithämamise asemel oleks vabariigi presidendilt oodanud küll päevakohasemat ja sisukamat ettekannet. Näiteks hinnang Eesti kõigi aegade suurima diplomaadi Jaan Poska (1864-1920) elutööle ning miks tema eeskuju meile postsovetlikus Eestis enam ei kõlba; kuidas sovetiajal tähistati 1920. aasta Tartu rahulepingut okupeeritud Eestis ja välismaal; mis toimus Tartus 2. veebruaril 27 aastat tagasi ning kuidas neid sündmusi käesoleval ajal eesti rahvale serveeritakse; mis põhjusel, erinevalt varasematest aastatest, ei ilmunud eelmisel päeval, 1. veebruaril Tallinnast ühtegi valitsuse esindajat Tartus Vanemuise tänav 35 korraldatud kõnekoosolekule; mis põhjusel püütakse jätkuvat okupatsiooni 5,2 protsendil Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist praegusel ajal põlistada ja seadustada; kuidas mõista väljendit "võidukad järeleandmised"; miks on mõnede "arvamusliidrite" ja nn poliitmuidusööjate arvates vajalik Gruusia, Ukraina jt riikide territoriaalset terviklikkust kaitsta, Eesti oma aga mitte. Selle asemel räägiti "ühistest väärtuste hoidmisest", teistest riikidest, NATOst ja muust - millel 95 aastat tagasi Eesti Vabariigi välispoliitika ja diplomaatia suurima võiduga Tartu läbirääkimistel pole midagi ühist. Kõne sisulisi vajakajäämisi püüti kompenseerida suure valgusprojektsiooniga ekraanil, vahelugemisega Tartu rahulepingu tekstist (muidugi tsiteerimata selle Artiklit III), mõne luuletuse, veelgi rohkem aga musitseerimisega. Kuulajate esireas, teiste nn prominentide hulgas istus praeguseks värvi vahetanud endine tippkommunist, Toomas Hendrik Ilvese eelkäija Arnold Rüütel, sedapuhku ilma Ingridita. Millegipärast polnud TV kaadrites näha ka proua Evelin Ilvest.
