Sirje Rattus, ajaleht Pealinn
«Õpin praegu norra keelt, võtan lapsed ja lähen Eestist ära, sest siin ei ole meil tulevikku,» ütles oma lastega äärmises vaesuses virelev kahe lapse üksikema Liina.
“Mul ei ole rahakotis praegu sentigi,” tõdes Liina (nimi muudetud). “Poeg pidi minema klassiga matkale, aga et edasi-tagasi rongipilet maksab neli eurot, siis ta lihtsalt ei saanud minna, mul ei olnud talle seda raha anda.” Tütrel jäi samal põhjusel loomaaeda minemata.
Vaatamata sellele, et Liina käib tööl, vireleb pere absoluutses vaesuses.
Üksikema Liina elab koos kahe kooliealise lapsega korralikus kolmetoalises korteris, tema sissetulekuks on miinimumilähedane töötasu, ühe lapse elatisraha, lastetoetus ja üksikvanema toetus, kokku keskeltläbi 500 eurot kuus. Seda on täpselt nii palju, et pärast korteri kommunaalkulude maksmist jääb kätte summa, millega ka toimetulekutoetust küsida ei saa.
“Samas on mul peale kommunaalmaksude vaja veel teisigi asju maksta — poiss käib jalgpallitrennis, telefoniarved, telekamaks, arvuti ostsin ka järelmaksuga, kui pärast seda kõike 200 eurot kätte jääb, on hästi,” ütles Liina. Sellest summast peab kolmeliikmeline pere saama osta söögi, hügieeni- ja olmekaubad ning riided-jalanõud. Poiss on parajasti sellises vanuses, kus kets jääb mõne kuuga väikseks ja teismelisel tütrel on jällegi omad vajadused.
“Ainult korteri sain makstud!”
Pere tuli toime, kuni Liina ema veel elas — tema pensioni, Liina palga ning lastetoetustega oli võimalik ots otsaga kokku tulla. Ent pärast ema surma kolm aastat tagasi veeres Liina ja laste elu robinal allamäge. Naise sõnul oli päevi, kui polnud mitte midagi lauale panna. “Mul ei olnud lastele kodus süüa anda, mul ei olnud ühtegi inimest, kes oleks natukenegi aidanud,” puhkeb Liina läbielatut meenutades nutma. “Ise olin täielikult paljas, käisin riides nagu kaltsakas. Ainult nii palju sain, et korter oli makstud. See paneb ju ahastama! Loomulikult on lapsed ka stressis ja mures.”
Viimasel ajal on pere olukord vaid seetõttu mõnevõrra paranenud, et nad on saanud abi Toidupangalt ja teistelt heategevusorganisatsioonidelt. Teadmine, et ta ei ole oma murega täiesti üksi, on tõstnud ka Liina eneseusku. “Õpin praegu norra keelt, võtan lapsed ja lähen Eestist ära. Siin ei ole meil tulevikku,” lausus ta.
Töötav pere vireleb viletsuses
Tallinnas on kümmekond laste päevakeskust, kes pakuvad hätta sattunud perede lastele sooja lõunat, vajadusel ka toidupakke, riideid ja muud esmavajalikku. “Eile tuli üks meie poiss ja küsis, kas ma saaks talle kaks eurot anda — ema tuleb töölt, aga neil ei ole raha, et kartulit osta,” rääkis Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse direktor Mati Sinisaar. “Helistasin emale ja küsisin, et kuidas nii. Naine käib praktiliselt miinimumpalga eest pesumajas tööl ja ta ütles, et see 340 eurot läheb peaaegu kõik korterikuludeks. Söögiks ei jää suurt midagi üle. Tegemist ei ole toimetulematu või asotsiaalse perega. Ja just see on šokeeriv, et ka täiesti korralik pere võib vireleda äärmises viletsuses — vaesus on nii suur, et perel on kogu aeg kõht tühi.”
“On ka selliseid peresid, kus toit on laual, aga kõike saab täpselt jaopärast,” jätkas ühe teise Tallinna laste päevakeskuse juhataja. “Kui Toidupank torte jagas, siis tõin neid mitu tükki. Üks suuremast perest pärit poiss küsis, kui palju ta süüa võib. Vastasin, et nii palju kui mahub. Talle oli see tol hetkel uskumatu, senikogematu õnn — süüa torti nii palju, kui süda ihkab.”
Peresid, kus vanemad käivad korralikult tööl ja maksavad makse, aga on verivaesed ega saa endale ja oma lastele lubada kõige elementaarsematki, on Sinisaare sõnul Eestis väga palju.
See ei ole ainult materiaalne ilmajäetus — iganädalase taskuraha, Barbi, jalgratta või IPadi puudumine -, mille all sellised lapsed kannatavad, sageli kannatavad vaesuse tõttu ka nende suhted, tervis ja haridus.
Vaesus segab õppimist
“Kui me võitleme koolikohustuse mittetäitmisega, siis väga tihti on seal taga seesama vaesus, mitte midagi muud,” tõdes laste päevakeskuse juhataja. “Kas või see, et sokk on katki ja piinlik on kooli minna. Kui sa ennast ikka väga halvasti tunned, siis on ka õpetajal väga raske teda õppima motiveerida. Meil ei ole päevakeskuses ainsamatki last, kellel poleks keskendumisraskusi. Kui emal on iga päev mure, mida ta toidulauale paneb, kas arved saavad makstud, kas homme on korter või ei ole, siis see on ka lapsele nii kõva stressifaktor, et õppimisele keskenduda on väga keeruline.”
Ning kui vanematel ei ole oskusi, aega või tahtmist last õppimises toetada, siis väga tõenäoliselt hakkab õppimine kannatama. “Samas, kui need lapsed siin õpiabi ja toetust saavad, siis selgub peagi, et nende hulgas on väga helge mõistusega ja andekaid lapsi — anna ainult võimalus!” ütles juhataja.
Pole vist mõtet lisadagi, et kõiksugused hobid-harrastused ja meelelahutused on nende laste jaoks tavaliselt samuti unistus. Statistika näitab, et võrreldes majanduskriisi eelse ajaga on lapsed hakanud tunduvalt vähem huviringides käima.
“Statistikast on ilmekalt näha, kuidas majandussurutis koos tööpuuduse kasvu ja rahvastiku vaesestumisega on lastelt ära võtnud võimaluse harrastustega tegeleda,” märkis statistikaameti analüütik Tiiu-Liisa Laes. “Kõigepealt võtab vaesunud pere lapsed huviringidest ja hoiab kokku muu meelelahutuse pealt, siis hakatakse kokku hoidma riietelt ja siis toidu arvelt.”
Laes lisas, et kuna huviringide tasu on aasta-aastalt tõusnud, ähvardab huviharidus kujuneda jõukamate privileegiks. “Ometi on huviharidus lapse jaoks ülioluline — see ei ole ainult enesearendamine ja ajasisustamine, huvitegevuse pinnalt leitakse tavaliselt ka häid sõpru ning sellise võimaluse puudumisel võib laps jääda sotsiaalsesse isolatsiooni,” selgitas Laes.
Ebavõrdsus rikkamate ja vaesemate perede laste harimise vahel on 2007. aastaga võrreldes kasvanud üle kahe korra. “Sissetulekute osas on ebavõrdsus väiksem,” mainis Laes. “Aga vaesemates peredes võib üle jääv raha kuluda pahedele.”
Analüütiku sõnul võib see, et kehvemal elujärjel olevad lapsevanemad on hakanud raha rohkem kuritarvitama, olla seotud raskema majandusliku olukorraga kaasnevate sisemiste pingetega, mida leevendatakse pahelise käitumise kaudu.
Kadunud põlvkond
Olenemata sellest, kas pere on vaene seetõttu, et puuduvad toimetulekuoskused, või on sissetulek nii madal, et ei võimalda ära elada, Sinisaare sõnul on vaesuses ja ebaturvalises kasvukeskkonnas virelevate laste aitamiseks praegu Eestis liiga vähe võimalusi. “Me laseme neid hukka minna,” nentis ta. “Oleme Peetelis töötanud selliste lastega kuusteist aastat ja selle aja jooksul palju kordi näinud, kuidas rõõmsatest-toredatest 8-9-aastastest poistest on hiljem saanud süstivad narkomaanid, sest nad ei ole õigel ajal abi ja tuge saanud. Kes on need sõltlased, kes seitsme-kaheksa aasta pärast üledoose teevad ja ära surevad? Need võivad olla needsamad vahvad poisikesed, kelle emal praegu ei olnud anda ekskursiooniraha — see on ehmatav mõte.”
Eestis oli 2011. aastal statistika järgi 41 700 puudust kannatavat last. See tähendab, et peaaegu igal viiendal Eesti lapsel pole alati võimalik kõhtu täis süüa, internetti kasutada või sõbra sünnipäevale minna, rääkimata muudest meelelahutustest.
Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elavad neist ligi 42 000 lapsest rohkem kui pooled ehk 23 000. Ametliku statistika lastele lisandub veel hulgaliselt selliseid lapsi, kelle vanemad ägavad laenude-liisingute all. Ka nende nn uusvaeste peredes võib olla raskusi ots otsaga kokku tulemisel ning ilmselt tuleb loobuda mõnestki esmavajalikust asjast.