Ema laseb kohtumisrõõmul pisut vaibuda ning sakutab siis tasahilju oma poega kuueservast.
"Aaron, millise eestikeelse sõna sa täna ära õppisid?" küsib ta.
Aaron ei taha seda küsimist esimese hooga tähele panna, aga ema ei jäta järele ja pärib uuesti, seekord inglise keeles.
Poiss on sunnitud peatuma ja mõtlema.
"Riidesse panema — put my clothes on," tõlgib ta ennast ise, ja valib edasiseks vanematega suhtlemise keeleks ikkagi inglise keele.
Raili ohkab. Tal on üsna raske mõista, kuidas on eestlased omal ajal võõrsile sattudes ja seal lapsi kasvatades eesti keelt alal suutnud hoida. Temale küll tundub, et ajuti jääb ta jänni.
Neli aastat Ameerikat kaotas poisi emakeele
Ameeriklane Kris ja eestlanna Raili on pärast nelja-aastast Ameerikas viibimist tagasi Eestis ning kavatsevad siia kauemaks jääda.
Praegu kuueaastane Aaron sündis Tallinnas ning sai veel enne, kui vanemad ookeani taha kolisid, eesti keele peaaegu selgeks. Aga oma teisel kodumaal, Ameerikas, ununes see niisama ruttu, kui ta selle esimese hooga siin omandanud oli.
"Kui Aaron on nädala keskel tubli olnud ja palju uusi eesti sõnu õppinud, siis oleme me lubanud tal endale uue mänguasja valida," naerab Raili ega arva, et see väga ebapedagoogiline oleks. "Laps on laps, ja selles mõttes kulub talle präänik hea töö eest ära."
Siiski edeneb kõik palju aeglasemalt, kui ema on lootnud.
Juba kolm kuud Eestis elavate Robbie'de pere kodune keel on endiselt inglise keel.
Isa Kris on Viljandi Perekiriku pastor, Raili aga tõlk. Naine on oma mehele sekretär ja abiline kõikjal igapäevaelus. Aga õhtuks on temagi kahes keeles rääkimisest väsinud. Pere ühistel puhkehetkedel läheb ta kergema vastupanu teed ja valib suhtlemiseks viisi, milles lakkamatult lobisevad ta mehed.
Umbeelne poiss keset eesti lapsi
Aaroni parim sõber lasteaias on Mihkel. See poiss on arvutimängudes kõva käsi ja taevakanalilt tulevad multifilmid meeldivad talle samuti väga ning tänu sellele on Mihkli sõnavaras hulk võõrkeelseid väljendeid.
Aaroni rühma kasvataja Aila Rebane ütleb, et esimesed päevad, mil umbkeelne poiss lasteaeda toodi, olid talle tõesti väga rasked.
"Ta on nutikas, aga tundlik ja väga emotsionaalne. Võõras ümbrus, kõik räägivad keeles, millest ta aru ei saa. Ning mis kõige hirmsam — keegi ei saa ka temast aru," meenutab kasvataja.
Seevastu on nüüd lõpuks märgata siiski esimesi edusamme. Kui Aaronil rühmas mõni probleem tekib, hüüab ta selge häälega: "Kasvataja, tule vaata!"
Kasvataja arvates saab Aaron eestikeelsest jutust aru rohkemgi, kui arvata võib, sest kui talle öelda, et pangu ta sall kaela või tõmmaku lukk kinni, teeb poiss kõike, mis vaja.
"Algul seadsime hädajuhtumeiks sisse koguni keelevihiku, sest mina inglise keelt ei oska," meenutab kasvataja Aila. "Aga üsna varsti kadus see vihik ära ja ega teda nüüd enam vaja polegi."
See vihik oli niisugune koht, kuhu Aaroni ema kirjutas kõigepealt mõned inglisekeelsed sõnad ja laused, mida Aaron võis öelda ja millest kasvatajad peaksid aru saama ning nende eestikeelsed vasted. Näiteks "Ära sega!" ja "Tahan üksi mängida!"
Samasse vihikusse kirjutas ka kasvataja päeva lõpul üles lauseid, mis nõudsid tõlkimist, nagu näiteks: "Võta taskurätik!" ja "Nuuska nina!"
See kõik on nüüd minevik. Et kuueaastased käivad kooliks ettevalmistamise tundides, siis võtab neist osa Aarongi ja teeb kõike vastuvaidlemata kaasa.
Samas on Aaroni rühmasolek õpetanud kõigile teistele lastele ingliskeelseid sõnu. Kui mitte rohkem, siis vähemalt "Yes" ja "No" ning "OK!" on kõigil käibel.
Kui Aaronilt küsida, kas ta on Eesti poiss või Ameerika poiss, siis ei tule ta suust vastuseks ei üks ega teine, vaid igati argumenteeritud mõttekäik, kus ta rumalale küsijale kannatlikult seletab, kui keeruline on ta situatsioon.
"Ma olen Ameerika poiss, sest ma olen elanud Ameerikas ja ma räägin inglise keelt, nagu mu isagi. Ma olen ka Eesti poiss, sest ma olen sündinud Eestis ja mu ema on eestlane ja ma lähen eesti kooli, mis sest et ma eesti keelt hästi ei oska," vuristab Aaron inglise keeles, pisut etteheitev pilk silmis.