Anneli Ammas
Kuidas me selle suve üle elada suutsime?


Kui mitu laevatäit Vene sõjamasinaid Eestist 1994. aasta suvel lahkus, on raske tagantjärele selgeks teha. See laev seisis Paldiski sadamas.
Foto: Lembit Peegel

Kas mäletame veel, et kümme aastat tagasi, 1994. aasta 31. august oli see päev, mil viimased okupatsiooniarmee ešelonid Eesti piiri ületasid?

Tõsi, enamik kümnetest tuhandetest Vene sõjaväelastest oli juba aasta-kaks varem Eesti tolmu jalgelt pühkinud, kuid viimase minutini üritasid okupandid siin kas või ühe üksuse alles hoida. Ja Toompea jalamil pidas mere-väestaap tõesti vastu 31. augusti hommikuni. See oli siis ja tagantjärelegi sümboolne viimne tugipunkt.

Tõsi, Paldiski tuumareaktorite lahtivõtmine ja seega ka sadakonna Vene spetsialisti siinviibimine venis veel rohkem kui aasta.

1994. aasta suvel sõitsin esimest korda Paldiskisse. Toonasest Paldiskist on aga emotsionaalselt isegi rohkem meeles lõputud sõjamasinate ešelonid Keila ja Paldiski vahel. Kõik kenasti platvormidele laaditud, rohelised palakad üle, torud paistmas. Alles kolm aastat varem oli osa neist masinaist masendava ähvardusega Eesti teedel Tallinna poole suundunud.




Kümme aastat hiljem ei mäleta enamik meist enam, mis täpselt tol suvel toimus. Tegelikult oli ju suurem osa vägesid lahkunud kahel varasemal aastal. Tundub isegi uskumatu, et okupatsiooniväed märkamatult taandusid. Endised väeosad olid muutunud turismimagnetiks. Näiteks Haapsalu lennuväli oli kindel atraktsioon, kuhu kodumaiseid ja välismaiseid külalisi ekskursioonile viia.

Tolle kümne aasta taguse suve ajalehti lugedes avaneb uskumatult kirev ja tihe, riigi jaoks ülitähtsate uudiste segu. Kas Vene väed lahkuvad lõplikult või jäävad veel siia? Kas Venemaaga õnnestub leping sõlmida või mitte? Kas Meri ja Jeltsini leping oli ikka Eestile kasulik või mitte?

Eelmisel suvel kirgi kütnud jäägrikriis alles hakkas lõplikku lahendust leidma ning kohtus algas just sel vägede lahkumise ajal kohtuprotsess jäägripealik Asso Kommeri üle.

Peab mäletama

Mõni päev enne 31. augustit lahvatas rublamüügi skandaal. Sisepoliitiliselt kogusid tuure 1995. aasta kevade valimised. Valitsusliit, õigemini Isamaa oli sügavas kriisis. Tõesti – pinged igas valdkonnas, mis värske riigi sees ja ümber said olla.

Samal ajal pidas Eesti juba Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu läbirääkimisi. Rääkimata iga inimese võitlusest oma koha eest Eesti Vabariigis, ehkki see suurte sündmuste taustal ajalehtedesse peaaegu ei mahtunudki. Samas üritati ju ka suve nautida, kontserte ja pidusid korraldada. Ja sellele suvele järgnes Eesti taasiseseisvumise traagilisim sügis – Estonia hukk. Mõne lühikese kuu kohta oli seda kõike liiga palju, aga meist enamik on selle üle elanud.

Usun, et päris kasulik on meelde tuletada, kui ebakindlas seisukorras me kõigest kümme aastat tagasi terve riigiga elasime. Ja juba kümme aastat hiljem saab öelda: nii tugevat julgeolekugarantiid kui praegu pole Eestil kogu ajaloo vältel olnud.

Märkmed: