Alanud sajandi esimene kümme on möödanik. Pole mõtet hakkata ennustama, mida toovad meie igapäevaellu käesoleva sajandi järgmised üheksa kümnendikku vaid saada hakkama lahtimõtestamisega nende, seni selle sajandi esimeste aastatega, kui sai alguse eesti.ca veebileht.
Jah ja ikka oma mätta otsast on ju kõige lihtsam hõisata. Kuid katsume olla selgesilmsed ja tuua esile ka neid arusaamisi, millised on seotud eestlusega paguluses ja uuemas versioonis - eestlaste immigratsiooniga laia maailma.
Aga ka siiski ajaloost.
1947. aastal Liitlaste konverentsil Helsingis tõsteti esile Teise Maailmasõja järgne suurim probleem - mis saab miljonitest sõjapõgenikest nii Euroopas kui mujal? Stalinistlikku impeeriumit see teema eriti ei ärritanud, kuna nende seisukoht selles küsimuses oli jäik. Need reeturid surevad lähima viie aasta jooksul kindlalt välja ega ole mingiks poliitiliseks ohuks kui kõik konverentsil esindatud riigid käituvad üksmeelselt ja saadavad põgenikud oma endistele asukohamaadele tagasi. Ehk siis tulevaseks asukohamaaks oleksid Siberi laiad kolooniad ja vangilaagrid. Osaliselt nii ka toimus, kuid suurelt läks hoopis teisiti. USA, Kanada, Inglismaa, Austraalia, Rootsi, Argentiina, Brasiilia, Venetsueela, Uus Meremaa ja teised võtsid põgenikud vastu pakkusid tööd, eluaset, haridust ning soodustasid uutele rahvusgruppidele eksisteerida oma kultuuri alusel. Nii ka eestlastele. Iga algus on karm. Kiiresti tekkisid omad rahvuskogukonnad. Pandi alus emakeelsetele täienduskoolidele, asutati hulgaliselt Eesti kultuurikeskusi. Säilitati Rahvuskirik kindla põhikirja alusel aastast 1917.
Kanadas, USAs, Rootsis, Saksamaal, Inglismaal ja ka Brasiilias, Argentiinas, Austraalias tekkisid demokraatlikud parlamentaarsed poliitorganisatsioonid, kellele kohalike maade seadusandluses oli antud võimalus osaleda asukohamaa poliitilises tegevuses. Kogu tegevustik pidi saama aluse majandusest, mida pagulastel tuli ülal pidada oma igapäevase tööga. Kohalikud riigimaksud pidi kindlalt tasuma. Lisaks tuli majandada täienduskoolide kulud, kohalike Eesti Majade ehitamised ja korrashoid. Osta maid ja rajada suvelaagreid ja rahvuskultuuri säilitamise paiku jne. Aga vaatamata isikliku elu korraldusele tuli ka kõike võimalikke kavalusi kasutades abistada Eestimaale jäänud vanemaid, õdesid, vendi ja saatuse tragöödiassse jäänud lihaseid lapsi. Mitmekordse rahalise koormusega saadi aga kõigi kiuste hakkama. Siinkohal võib veel lisada, et austati ja austatakse ka tänapäevani täielikult oma uue kodu asukohamaa demokraatlikku korraldust ja seadusandlust.
Aga Nõukogude Eestis hakati kasvatama hoopis uut tüüpi inimest kommunismikoodeksite alustel. Ja kes ei allunud kollektiivsele ajupesule, sellel lõigati ära edasine arengutee ja tal soovitati lihtsalt tegeleda füüsilise töö ja sellele kaasneva “alkoholiharidusega”. (Stalini eluajal oli alkoholijoobes sooritatud kuritegu pehmendavaks asjaoluks!) Murdujaid oli palju ja paljud olidki sunnitud kas siis teadlikult või alateadvuses võtma omaks uue sovjetinimese maailmavaate. Ilma teadusliku kommunismi teooriata kõrgkooli diplom oli mõeldamatu.
Sellest pikast ajastust on palju kirjutatud ja meenutatud ka meie www.eesti.ca lehekülgedel.
Üle kolmekümne tuhande artikli. Rohkem kui 24 000 eri kasutajat kuus külastavad meie lehte kas siis suuremal või vähemal määral. Informatsioon liigub murdosa sekunditega aga hulga kiiremini välguna levinud kuulujuttudest. Paljudele meeldib, kuid paljudele käib närvidele siin avaldatu. Nagu ikka. Ei olevat tasemel ja kes kontrollib lehe tegevust? Sahinaid kostub! Kuid arvestatav nõuanne puudub. Pole viga – oleme ka sellega harjunud. Siinjuures tuleb esile tõsta neid võimalusi, et meie väljaanne on avatud kõikidele selgesilmsetele ja arukatele autoritele. Harva kui mõni arvestatav artikkel või foto on jäänud avaldamata. Kommentaarid on ikkagi ju selleks, et avaldada oma isiklikke arvamisi, mõtteid sündmuste kohta ja õnneks on terve aasta jooksul ainult üksikud vabakirjutised leidnud tee prügikasti. Ja ikkagi on mitmeid kordi proovitud Interneti vabadele võimalustele päitseid pähe tõmmata. Kui olete märganud, et kriitilisi kirjutisi, millised puudutavad siinset Kanada eestlaste ühiskonda, leidub meie väljaandes väga vähe. Ja jääbki petlik mulje, nagu eestlased saavad omavahel ülihästi läbi ja Tõnu Parmingu poolt alustatud ajakirjanduslikud sahinad tegelikkusest lõppesid koos tema igavikku lahkumisega. Arusaadav. Väikeses kogukonnas tunnevad ju inimesed üksteist ja otseütlemisi välditakse nii tegelikkus elus kui neti kommentaarides. Kuid siiski, vaadates hetkeks tulevikku, siis kindlasti areneb internet jõudsalt ja kes ajaga ei kaasne, jääb lihtsalt üksikuks hundiks. Kas ei oleks aeg arvestada muutustega maailmas? Internet on nii avalik maailma suhtlusvahend, mille eest on raske varjata musti või vandenõulikke tegevusi.
Paneb kadestama pagulaspõlvkonna kasvatus ja käitumisnormid, millised olid kaasa võetud lahkumisel sünnimaalt. Väike asi, aga suur tulemus kui daamiga vesteldes või rahva ees esinedes ei hoia meespooled kätt püksitaskus. Või arutada seltskonnas oma isiklikke igapäevaseid elumuresid. Isegi kõnemaneeris “kurat” on harukordne külaline. Iga mees on oma kindla seisukohaga ja teda ümberrääkida on mõttetu tegevus. Vaba ühiskond on kasvatanud kindla arusaama – Olla Ise.
Ja on ka tulemused. Eestlaste käsi on küljes Vancouveri südalinna ehitusel, Ameerika mandri suurimate sildade projekteerimisel ja rajamisel, Toronto, Shanghai suurehituste projekteerimisel ja ehitusel , Niagara keskuse suurimad ehitused.Maailma suurimate tankerite projekteerimisel, dokkide ehitusel ja neile sadamate rajamisel. Teemandi kaevanduste rajamisel Põhja Kanadas. Kanada põlevkivi ja naftatööstuse aluspanijad. Tuumafüüsikud. Mitmed Bostoni MIT maailma tunnustatumaid tehnikaülikooli juhtivad professorid ja doktorid. NASA teadlased. Meditsiini vallas maailma juhtivad tegijad. Ilmaruumi fotograafia teadur. USA ja Kanada armeede kindralid ja ohvitserid, heliloojad, maailma parimate sümfooniaorkestrite muusikud, majandusteadlased ja mida kõike veel! Ja seda on andnud kõik see sovjeedi ajal kirutud pagulaseestlaste pagulaspõlvkond. See loetelu võiks veel hulga pikem olla.
Kuuskümmend aastat on saadud hakkama eestlaste identiteedi säilitamisega võõrsil. Ja nüüd, mõned aastad tagasi hakati levitama, et eestlaste ühiskonnad surevad välja. Ei ole enam suutelised hoidma oma kultuuripärandit. Jah, muidugi pagulaste põlvkond väheneb. Väheneb ka paberlehtede tellijate arv ja annetuste tavarida jääb õhemaks. Järelkasvu maailmavaade muutub ja uutel Eestist väljarändajatel on hoopis teised arusaamad ja elumudelid. Aga imelik – Toronto Eesti Maja saalid on sündmuste puhul rahvast tulvil. Koolide aastalennud ka mitte kehvakesed. Lasteaias laupäeviti noori papasid ja mammasid kohvikulauad täis, rääkimata laste rahvatantsuringist, joonistussaalist ja mängutubadest. Toronto Eesti Ühispangast eriti klientuuri kadumise kohta sahinaid kuulda polegi, kuid ega see tähenda, et klientuur suurelt kasvab vaid otsitakse uusi elektroonilisi võimalusi tegevuse jätkamist kaasajale kohaselt.
Mõned ilmingud, mille mõjud Eestist ulatumas eesti kogukondadesse maailmas, on siiski rohkem kui murettekitavad. Siin võib isegi lähtuda Vene impeeriumi kohta ametlikult avaldatud luurematerjalid Stratfordi kontori poolt, et kõikide endiste N riigi koosseisudesse kuulunud rahvuste poliitilised organisatsioonid tuleks isoleerida asukohamaade poliitilisest tegevusest ja kasutada salavõtteid nende organisatsioonide tegevuse lõpetamiseks.
Eesti Vabariigi Peaministri, ministrite ja Presidendi visiidist Kanadasse selliseid seisukohti küll ei ilmnenud. Vastupidiselt peavad praeguse Eesti Vabariigi valitsuse liikmed vajalikuks toetada igati eestlaste kogukondi võõrsil. Mis juhtus aga “Välis Eesti” kirikute ühendamises jääb nii paljuski arusaamatuks. Avaldatud hulgalistes ühinemise artiklites jäi võikalt kõlama sovjeedi aegne termin “Välis Eesti”, nagu see oleks mingi ametlik “Välis Eesti Riik” või koguni “riigid”, mida kõikjal hakkab valitsema Peapiiskop Tallinnast – ja ka majanduslikult? ETV-es avaldatud teleintervjuus isegi toonitati: “Meie siin (Tallinnas) ja Nemad seal” ei mõista mida MEIE tahame?”
Kes on siis ühtses kirikus “meie siin” ja “nemad seal”? Tuleb ülimalt tuttav ette – “nashi i oni”! Kummaline, kas ühendatud kirikute asukohamaade Luteri kirikute Peapiiskopid ja sinodid üldsegi teavad, mis nende kirikutes toimub ja kas neid on sellest ühinemisest ka teavitatud. Arvata on, et ühinemise protsess ei ole veel täielikult avalikustatud, kuid eesti kogukonna sisse on tekitatud suur lõhe ja eesmärgiga tekitada tüli ja vaen, milline seni oli siinmail tundmatu.
Tekkib suur arusaamatus, kellele seda lõhestamist vaja on? Aga järsku tekkib kellelgi aktiivsel eesti poliitikul või ringkonnal vajadus oma erakonna rahastamiseks idee, et suvelaagrid Kotkajärvel, Jõekäärul, Seedriorul, need on ju eestlaste rahadega rajatud, ja võtta need Eesti Riigi omandisse. Mis seal vahet, kas kirik või rahvas. Nii “MEIE” tahame ja asi JOKK. Ja hoidku Jumal, kui isetegutsevad diktaatorid veel muud kohalikud organisatsioonid laiali lagundavad, siis kellelgi kuskil on lihtsalt rõõmus meel nautida eemalt rumalate tegude võidust. Ju seda oodataksegi!
Lisan siia pikema dokumentaalvideo, milline linastati Saksamaal, Münsteri X Esto avapäeval. Video on kokku pandud ajaloolistest kaadritest EKN arhiivist, ETV arhiivist, isiklikest videoarhiividest ja katkenditest 1976. aasta Baltimore Esto filmist. Millegipärast nõudis selle video esilinastus kellegi vältimatut vahelesegamist. Veel isegi videot nägemata, teatati Münsterisse, et seda videot ei tohi avalikustada, sest filmis olevad materjalid võivad Eesti ja Vene suhteid pöördumatult rikkuda! Film linastus ülisuurel moodsal kinoekraanil. Siin avaldatud interneti versioon ei vasta tehniliselt muidugi kinoekraanil esitatule.
Kuid arvake ise, kes suhteid rikub ja kellele seda on vaja?
