Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias, aga kuni paar tuhat lindu jäävad ka koju, nagu see lumes kõndiv sell – aasta lind, kes ei tahtnud oma aastaks hilineda. Nad on talvel veidi inkognito – puhkesulestikus kuldnokk on üleni kaetud kollakasvalgete tähnidega ja nokk on hoopiski must! Foto: Arved Bauer, EOÜ
Pääsukese kõrval on kuldnokk Eesti laululindude hulgas kõige kiirem lendaja, tema lennukiirus võib olla kuni 75 km tunnis. Väljaspool pesitsusaega on ta väga seltsiv. Ja oi kui jutukas! Ka pesitsedes on ta seltisiv, sest on Eesti kõige tavalisem pesakastilind. Võivad liigikaaslastega pesitseda isegi mõnemeetrise vahega, ei ole kadedad. Foto: Sander Sirelbu, EOÜ
Kuldnokk oli algselt eurooplane, kes on rännanud kaugetele maadele Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eestis on kuldnokk kevadekuulutaja, nagu Põhja-Ameerikas on
robin (punarind-rästas) ja armastab väga inimeste poolt ehitatud pesakastidesse oma pesa teha. Ka punarind kasutab meelsasti inimese poolt pakutud eest avatud pesaalust (
nesting ledge). Tähelepanu: kuldnokk ei ole ainus kollase nokaga lind. Eestis arvatakse tihtilugu, et isane musträstas on kuldnokk, sest tema nokk on nii silmatorkavalt kuldne, kuid kuldnoka eripära on must läikiv (
iridescent) sulestik, (musträstas on seevastu süsimust). Kuldnoka sulgkate särab kohati rohekas-lillakana ja seda katavad väikesed valged tähnid. Välja arvatud, kui on noored linnud, nemad on üleni kahvatupruunid. Või talvel, kui kuldnokad on puhkesulestikus. Siis ei ole nende nokad kuldsedki! Kuldnokk matkib (teeb järgi) teiste lindude laulujuppe ja isegi hääli nagu kassi „kurnäu“ ja kriiksuv uks – ta on nagu papagoi!
Kui lüüa lahti kuldnoka peatükk Mall Hiiemäe raamatus „Väike linnuraamat rahvapärimusest“ (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2017), on näha, et juba vanarahvas nimetas teda ekslikult mustaks „räästaks“ ning mõnel pool Rootsimaalt tulnud rootsi varblasteks. 20. sajandil on selle ilusa lauluga kevadekuulutajale antud rohkesti nimesid ning püütud tema hoogsat ja rütmikat „kõnet“ ka sõnades jäljendada:
Va roetsvarblased, need nägeväd kah vihma. Kui vilistavad, siis tuleb ikka vihma. (Martna 1938); Vanarahvas ütleb, et musträästa laulus olla viis viit, kuus kõõrutust ja seitse siidisõlme sidumist. (Saarde 1931); Mustad matsud – kuldnokad laulavad igate keelde. (Ridala 1932); Rästas: „Koer putkas, koer putkas!... Mis sii ka on, mis siin ka on?... Kapralid, kapralid... Sõnniku vedu härgadega, sõnniku vedu härgadega... Aga vaat meil Ameerikas, aga vaat meil Ameerikas: apelsiinid, apelsiinid, sidrunid, sidrunid.“ (Kuressaare, 1934)
Riina Kindlam, Tallinn
