Sügisel 1944 punavägede eest välismaale põgenenud eestlased pühendasid laialipaisatuna maailma nurkades erilist vaeva, et eestlust säilitada. Kohe uutele asukohamaadele jõudes asutati eesti kirikuid, eesti maju, eesti täienduskoole. Loodi ajalehti ja kirjastusi. Pandi paika seda vajalikku organisatoorset infrastruktuuri meelekindla sihiga, et eestlust alles hoida.
See oli ülivajalik tegevus, sest riiki okupeeriv võõrvõim ründas eestlust ikestatud kodumaal.
Kui tollel ajal ajendas pagulaseestlasi andma oma panust õilis motiiv, nimelt vaimne vastupanu, siis nüüd on sama ülesanne langenud vabale Eestile. Kuid mitte ainult. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas on juba mõned aastaid tagasi ning ka hiljuti võtnud prioriteediks koos ühiskonnaga leida lahendusi võõrsil elavate eestlaste identsust säilitada mitukümmend aastat.
Aga on ebatavaline endilt küsida, miks peame eestlust kaitsma ja hoidma välismaal? Miks peame eestlust tähtsaks ja armsaks pidama? Miks peaks seda kõrgelt hindama? Sest juurtetus on kurb seisund. Tavaliselt alles vanemas eas saadakse sellest lõpuks aru.
Puht olemise kaudu oleme eestlased. Mõned, kas mugavuse, inertsuse, alateadlikkuse või muul põhjusel, on eestluse identiteediga seotud. Teised on ise ennast tahtlikult kinnitanud eestluse idee külge tugevate sidemetega. Nende hulgas on ka tulihingelisi eestlasi, kellel eesti keel puudub. On vaja leida võimalusi, et anda enesekindlust just nendele, kellel on rohkesti rahvustunnet. Neid ei saa lasta kaduda. See õigus on meil olemas.
On loomulik hoolitseda oma kultuuri, eestluse eest keset siinse ‘kultuurilise sulatuspoti’ ühiskonda. Rahvustunne annabki seda tahet tegutseda eestluse alalhoidmise ja edendamise nimel. Ilma selleta oleksime vaimselt vaesed. Seda ei saa lasta kaduda.
Laas Leivat