Juuli on läbi, kuid soe suvi endiselt haripunktis. Minu kodu ümbruses – New Jersey põhjaosas – on järjest sinine taevas ja ere päike. Vihma on parajalt ja seegi tuleb enamasti öösel. Loodus on lopsakalt roheline – lausa nauding vaadata. Inimesed mõnulevad suvesoojuses ja randades keeb elu, sest juuli-august on traditsioonilised puhkusekuud.

Pean aga tunnistama, et minule on aasta kauneim osa aprilli algusest juuni lõpuni. Miks nii? Ilm on siis veel üsna viril ja rannaliival istumine pole sugugi mõnus. Kas pole hoopis juuli-august see ilus aeg?

Jah, see on tõsi, kuid aprill-mai-juuni on aasta osa, kus looduses läheb kõik ülesmäge. Puhkevad pungad ja pikenevad päevad. Taanduvad talvise pimeduse varjud, käes on järjekordne uussünni aeg. See tõstab ka inimese meeleolu, sest „lumi on ju ära sulan’d, talvekülm on mööda läin’d, lapsed, kes kui vangis elan’d, pole ammu murul käin’d…”

Mul on ühes toas laeaken. Hea on kevadel jälgida, kuidas ere päikeselaik libiseb iga päevaga seina mööda allapoole, kuni ta 21. juuni paiku ilutseb keset põrandat. Seal „istub“ ta mõnda aega. Siis aga märkad, et millimeetri haaval hakkab valgus jälle seina suunas nihkuma…

Kuna ilmastik on päikesest umbes kuu võrra taga, siis suvitajale on tõepoolest suve haripunkt juuli lõpus. Aastaaja seisukohalt aga pole peale pööripäeva enam midagi oodata. Päike alustab vähikäiku, taandub alguses küll aeglaselt, siis aga tõusvas tempos. Lydia Koidula kirjeldas seda kaunilt: „Salaja sammumas sügise…“

Vaatleme seda nähtust lähemalt. Maakera orbiidi poolt moodustatud ringikujulist tasapinda, mille keskel asub Päike, nimetatakse ekliptikaks. Telg, mille ümber maakera 24 tunni jooksul pöörleb, pole ekliptika suhtes vertikaalne, vaid veidi viltu – umbes 23½ kraadi. Sellest siis aastaajad, sest pool aastat on telje viltuse seisundi tõttu Maa põhjapoolkera rohkem Päikese poole, järgmine pool aastat naudib seda olukorda lõunapoolkera. Kui Maa telg oleks vertikaalne, poleks mingeid aastaaegu ja antud kohas tõuseks Päike keskpäeval alati samale kõrgusele.

Päikese keskpäevast kõrgust pööripäevadel on kerge arvutada. Põhjapoolkeral lahutage 90º-st oma asukoha laiuskraad ja liitke sellele suvisel pööripäeval 23½º (talvisel lahutage 23½º). Teeme proovi. Minu elukoha laiuskraad on ligikaudu +40º. Seega 21. juuni keskpäeval seisab Päike kõrgusel: 90º– 40º + 23½º = 73½ º, s.t. kõrvetab pealage ja varjud on lühikesed. Stockholmis ja Tallinnas aga, kus laiuskraad on +59º, ei ulata Päike suvel 54½ kraadist kõrgemale.

Talvisel pööripäeval, 21. detsembril, on New Yorgis Päikese kõrgus keskpäeval 26½º, Stockholmis ja Tallinnas aga ainult 7½º (sirutage käsi horisondi suunas ja hoidke pöial püsti). Pole ime, et Eestis on talvel nii lühike päev. Detailsem arvutus näitab, et New Yorgi laiuskraadil saavutab Päike juba 1. aprillil selle kõrguse, mis tal Tallinnas on alles suvisel pööripäeval.

Vaatleme nüüd päeva pikkust, päikesetõusust loojanguni. Arvutasin andmed oma laiuskraadi (+40º) ja Stockholm/Tallinna (+59º) jaoks:

Kuupäev Päeva pikkus
Tallinn New York

21. juuni 18 t 18 m 14 t 47 m
1. august 16 t 28 m 14 t 7 m
1. september 13 t 59 m 12 t 54 m
1. oktoober 11 t 29 m 11 t 38 m
1. november 8 t 53 m 10 t 20 m
21. detsember 6 t 21 m 9 t 9 m

On selge, miks põhjamaadel on kaunid valged ööd. 21. juunil on Tallinna päev New Yorgi omast 3½ tundi pikem! Sügisese pööripäeva (21. september) ajal aga vahetub olukord ja kui jõuame 21. detsembrini, on Tallinna päev New Yorgi omast 2½ tundi lühem.

Kui sama arvutust korrata polaarjoonel (laiuskraad u. 67º), saame 21. juuni jaoks 24 tundi (päike ei looju) ja 21. detsembril 0 tundi (päike ei tõuse üle horisondi). Seevastu ekvaatoril (laiuskraad +0º) on kõik päevad täpselt ühepikkused –12 tundi. Eks see ole ka arusaadav, sest päike tõuseb ja loojub seal vertikaalselt.

Märkmed: