Bibliograafia Klubi tähistas Eesti Vabariigi 88. aastapäeva küünlakuu viimasel päeval Tartu College'i suures saalis pidulikult lõunalauas.
Bibliograafia Klubi liikmed ja külalised Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistamisel.
Prof. Jüri Daniel tõstis esile sel aastal Eestile head mainet toonud edukaid olümpiasportlasi ja soovis kõigile meeldivat koosviibimist. Kavalist osa korraldas Aino Müllerbeck. Avanumbrina esitasid kaks deklamaatorit — Elna Libe ja Aino Müllerbeck päevakohase Juhan Liivi luuletuse „Isamaaale”. Pastor Jüri Puusaagi söögipalvele järgnes maitsev lõunasöök.
Oma temaatilises peokõnes „Vabariigi aastapäeva tähistamised Eestis” toetus J. Puusaag isiklikele kogemustele ja nimetas praegust üheks pidulikumaks oma elus. Näidistena kasutas ta kahte eset, millel tema elus on olnud otsustav osa: kulunud taskupiiblit ja aastakümnetega pleekunud, lihtsat sinimustvalget rinnalippu.
Raamatute raamatus õpetab tark Koguja: aeg on vaikida ja aeg on rääkida. Okupeeritud Eestis tuli sellega eriti arvestada. Kulunud rinnalippu säilitas kõneleja ema läbi raskete aastate ja jättis selle hindamatuks väärtuseks oma pojale. Lipu kinnitas keegi väikese poisi rinda augustis 1941, kui jälgiti punavägede taandumist Eestist. J. Puusaag meenutas mitmeid momente seoses keelatud vabariigi aastapäeva tähistamise püüetega okupeeritud Eestis.
Ent hoolimata vaikimiskäsust ei unustanud eestlased kunagi oma rahva ja riigi ajalugu ning elasid edasi. „Me elasime oma isademaal, rääkisime oma emakeelt,“ rääkis kõneleja, kes on kogu oma hariduse — alates algkoolist kuni ülikooli lõpetamiseni saanud eesti keeles. Eestlased ei rääkinud kunagi omavahel vene keelt. Ja meid, eestlasi, on ikka kandnud läbi raskete aegade laul. Kui laulupidudel ei saanud laulda „Mu isamaa mu õnn ja rõõm”, siis laulsime olude sunnil „Mu isamaa on minu arm”. Iisraeli ajaloost on teada, et raskustesse sattunud rahvas riputas oma kandled remmelgate otsa. Eestlased ei ole seda kunagi teinud. Kuna igale asjale on oma aeg, siis saabus ka 24. veebruar 1989, mil päikesetõusul kümned tuhanded eestlased kogunesid Toompeale, et elada kaasa Pika Hermanni tornis toimunud lipuvahetusele. Punalipp langes ja vardasse tõusis armastatud ja aastaid peidus olnud trikoloor. Unustamatu hetk! Eestlased kodumaal ja võõrsil on vaba Eestini jõudnud erinevaid vahendeid kasutades. Hinnakem saabunud vabadust ja tehkem kõik selleks, et see säiliks!
Järgnes kohvilaud. Sõna sai Tartu College'i president Elmar Tampõld, kes juhtis kuulajate tähelepanu asjade tähtsusele elus: igal organisatsioonil peab olema oma hoone; igal vabadusse põgenenul pidi olema alus — paat või laev. Eesti kultuuri säilitamiseks avati hiljuti Tallinnas KUMU esinduslik hoone. Sõnavõtu kulminatsiooniks oli kõiki rõõmustav teade: Toronto linnavalitsus on avanud rohelise tee meie oma VEMU ehituse alustamiseks! Asugem üheskoos selle „asja” kallale! Prof. Olev Träss tegi aastapäeva kõnele viidates huvitava tagasivaate Eestis 1980ndate lõpus toimunule. Tema isiklik viibimine Eestis neil aegadel tegi mälestused äärmiselt elavaks.
Pr. Ellen Irs lisas isiklikud vabariigi aastapäeva tähistamise tervitused Floridast, misjärel dr. Daniel tänas peo korraldajaid ja osalejaid. Koosviibimine lõppes Eesti Vabariigi hümni laulmisega.
